„Noppeid üksikkandidaatide teemal: piinlik oli!“ Pidigi olema — Eesti riigi pärast
"Hale, hr Muuli! Kas eesti ajakirjandus on tõesti nii kallutatud, et kui teistsuguseid arvamusi tuleb, siis eesti ajakirjanik sulgeb silmad ja kõrvad? Kuidas hr Muuli teab, et tegemist oli jamaga, kui ta teleka kinni pani? Meenub siinkohal üks kirjanduskriitik, kes raamatut analüüsis sõnadega "tegemist on nii s…a raamatuga, et ma ei kavatsegi seda kunagi läbi lugeda…""
"Milleks niisugune kiunumine üksikkandidaatide kallal, kas mõni partei kardab et osa hääli läheb minema? Tühine kartus, valimisseadus viib teid ka tühiste häältega parlamenti. Selle eest on juba hoolitsenud parlamendi eelmised koosseisud. Huvitav oleks teada, kui palju on parlamendis ja valitsuses niisuguseid, kes ei ole oma nime määrinud astumisega kuulsusrikkase komsomoli ja kommunistlikku parteisse."
Sarnaseid noppeid sotsiaalmeediast on sadu.
Kandideerin ise sellepärast, et olen Eesti kodanik ja oma riigi ning rahva patrioot. Mulle läheb korda Eesti käekäik.
Kuid täna on midagi väga viltu kehtiva poliitsüsteemiga. Valitsus ja riigikogu on kaugenenud rahvast, erakonnad muutunud mingite äriühingute-sotsiaalabikeskuste hübriidiks, mille edu sõltub vaid mingi omavahel mängureeglid kokku leppinud kitsa kliki suvast.
Mis veel hullem, kogu poliitikat juhivad inimesed, kes on kuulunud Eestit okupeerinud organisatsioonidesse, mis on ka rahvusvahelisel tasandil hukka mõistetud!
Pealkirjas mainitud artiklist tuleb välja, nagu üksikkandidaadid polekski oma riigi kodanikud, vaid vaenlased. Õiged inimesed oleksid justkui vaid need, kes lähevad ja valivad ilma igasuguse kriitikata kartellierakondade (vale! kartelliparteide) poolt.
Proovigu ükskõik millisest parteist 32 liiget kahe minutiga välja öelda oma mõtted! Jänni jäävad...
Ka need 32 üksikkandidaati on läbilõige Eesti ühiskonnast... Ja muide, just sellest Eesti ühiskonnast, kes ka okupatsiooni ajal julgesid suud lahti teha ega üüranud kaasa võimuklikile...
Ka on nad oma kampaania ja kautsjonirahaga toetanud juba riigikassat isiklikust taskust rohkem kui kartellierakondade ligi 600 nimekirjalist... Lisaks veel sellele samale riigile makstud maksud!
Häbi peaks ilkujatel olema! Eriti neil palgalistel PR-meestel.
PR-mehed võitlevad ju oma leivaisade eest, kes neile maksumaksja raha vahendavad. See skeem võib ju mõranema hakata! Senini on nad ju nagu lõpliku tõe kuulutajad olnud (ikka maksumaksja raha eest!) Loomulikult ei hammusta keegi oma toitja kätt!
Priit Hõbemägi! Jaanus Rahumägi on rumal isegi üksikkandidaatidega võrreldes. Isegi USA Texases peetakse üldse „Hummeri mehi“ veidi napakateks... Või tundsite ennast puudutatuna?!
Olav Osolin! Ongi masendav, et riik on muudetud selliseks klounaadi teatriks!
Anvar Samost! Ka Teie ei saa mitte vaiki olla kui jutuks on erakonnad ja nende teod. Või arvate, et mõni neist on täna ikkagi parem kui teised?! Siis soovitan küll kooli minna... Kas näiteks Savisaare kaudu vahendatav FSB väliskapital peaks meile sõbraks olema?!
Kalle Muuli! Õigesti tegite, et rahva arvamuse pärast teleka kinni keerasite. Tõde on ju valus! Eriti kui tööd annab valitseva partei häälekandja...
Merlis Nõgene! Roheliste „vabatmehed“ pole mingid üksikkandidaadid, vaid veel hullemad rahvale petumänguga kaasa läinud tolad kui kartellierakondlasedki... Tuletan meelde veel rahvaliitlaste sekka pugenud kommuniste.
Jan Jõgis-Laats! Kas selline ongi suhtumine valijasse ja Eesti kodanikku?! Jagame nad lihtsalt parteide vahel ära nagu mingi kauba või raha... Väga rumal, üleolev ja ülbe hoiak!
Priit Rum: "Ka üksikkandidaadid on rahva nägu. Kui tänase Valimisstuudio sarnaseid oleks viis-kuus veel, ma usun küll, et mõni neist valitaks." – Sõnad inimeselt, kes tajub oma riigi rahva meeleolusid ja tegelikku situatsiooni adekvaatselt!
„Mart Helme: Ühinenud üksikkandidaatide esimesed võidud“ Delfi 09.02.2011
Soovitan lugeda, et aru saada, miks juba on ühiskandidaate vaja....
Kasvõi abiks kartellipoliitikutele!
Kui kasvõi meie tegevuse ja eeskuju najal rahvas muutub poliitiliselt aktiivsemaks ning isegi kommenteerima ja arvamusi avaldama hakatakse oma nime all kartmata halvakspanu nagu seda täna üksikkandidaadid taluma peavad, on seegi juba väga suur saavutus...
Piinlik on tõesti! Kuid seda tänase Eesti postsovjetlike ja stagneerunud poliitikute ja nende tallalakkujate pärast!
Autor kandideerib riigikogu valimistel üksikkandidaadina.
