Noorsportlane: Eesti sport hääbub, sest pärast kooli saavad jätkata vaid rikaste vanemate lapsed
Alustasin kergejõustikuga 13-aastaselt väikelinnas. Juba esimestel treeningutel võitsin treeningkaaslasi, kes olid treeninud aasta või kauem. Esimestel Eesti meistrivõistlustel tulin noorteklassis medalikohale ja väljavaated olid head.
Suurim elumuutus oli, et mind kutsuti treenima Audentese spordigümnaasiumisse (endine Eesti spordigümnaasium). Seega oli mul kolm aastat gümnaasiumis kõik olemas: elukoht ühikas ja söök kolm korda päevas.
Spordigümnaasiumis jõudsin esimesel aastal juunioride klassis rahvusvahelisele tasemele. Kuna sean endale alati suured eesmärgid, siis panin eesmärgiks juunioride EM-i normatiivi täitmise. Rääkisin sellest ka treeningkaaslastele, et treenin selle nimel, kindel siht silme ees.
Minu üllatuseks kutsus treener mind eravestlusele, et mis lolli juttu ma kõigile räägin. Selline eesmärkide mahasurumine treeneri poolt - see on samuti üks suur probleem meie spordis - vanakooli treenerid. Sain kõigest sellest veel sportlikku viha juurde ja oh üllatust, täitsin suvel juunioride EM-i normatiivi ja tulin Eesti meistrivõistlustel medalile, olles ise kõigest 17-aastane.
Spordigümnaasiumi lõpetab sportlane 18-19-aastaselt. Juunioride klassis võib ta olla rahvusvahelisel tasemel, aga täiskasvanute olümpiakoondisse veel ei küündi. Lõpetades gümnaasiumi, kaotan elukoha, toitlustuse ja kõik. Mis edasi?
Noorsportlane, kellel on täidetud omaealiste normatiivid ja kes võistleb edukalt, ei teeni sentigi! Nii nagu enamik meie edukatest noorsportlastest, läksin ka mina tööle. Sain üürida korteri ja kuidagi omadega hakkama. Treeningud jäid tahaplaanile ja sinna jäi minu sportlase karjäär. Mis tasemele oleksin jõudnud 23-24-aastaselt, jääb kahjuks teadmata.
Mul on meeletult kahju kõigist meie noorsportlastest, sest enamik andekaid lõpetavad sellel põhjusel. Ellu jäävad vaid need, kellel on rikkad vanemad. Kui midagi ei muutu, siis medaleid tiitlivõistlustelt peame küll kaua ootama.
