Seega, kui arvestada Eesti elanikkonna pidevalt kahanevat arvu, mis sõltuvalt sellest, kui sisuliselt ja ausalt viiakse läbi rahvaloendus-näeme, et töövõimetute ehk pensionäride arv läheneb juba poolele elanikkonast.

Kes rahastab pensionisüsteemi? Kaua see kestab?

Vastus: seda kannab meie noor elujõuline tööl käiv ja eeskätt ettevõtluses tegutsev ehk n.ö lisaväärtust andev noor inimene. Mitu nahka me temalt võtame?

1. Kui Eesti isesisvus ja tuli välja plaanimajandusest ja läks turumajandusesse koos kaasneva eraomandiga, siis ei olnud neil, kes olid üleminekuhetkeks jõudnud pensioniikka, näidata ette pensionifonde ega ka mitte sääste, sest eraomandust kui niisugust ei olnud.
Seega oleks pidanud teatud kogus riigivara minema müüki ja sellest oleks
tulnud luua sellele põlvkonnale pensioni fondid, et astuda euroopalikku
süsteemi, aga meie riigivarade müügiga "läks nagu alati" ja nüüd
makstakse pensioni riigi eelarvest, mida rahastab see eelpool mainitud noor inimene.

2. Aga see mainitud noor inimene saab vanaks ja seepärast loomulikult mõtleb ta endale ja rahastab oma pensionifonde ja seega Eesti noor inimene rahastab pensioni juba topelt-eelmise põlvkonna ja enda nimel

3. Nüüd jõuame kõige valusama koha juurde: Eesti raviteenusega vanadekodud ehk õehooldushaiglad, mis on ehitatud EU välisabirahdega, aga nendesse vanade paigutamiseks ei jätku pensionist ja kui eakal on lapsed, siis loetakse laste sissetulek ülesse ja laps peab rahastama oma vanema ülalpidamist.

Praegu on mul juhtum, kus ema ülalpidamiseks küsitakse tütrelt lisaks
pensionile 700 eurot kuus ja väikelinna korteri müügist jätkuks napilt
aastaks, aga raha on vaja tütrel oma lapse koolitamiseks, remonttööks oma
kodus - mida teha?

Seega, me paneme meie noortele veel kolmanda koorma ja seame nad suure peavalu ja hingepiinadega valiku ette: keda jätta, kas ema tänavale
või laps koolitamata?

Jälgides Foorum saadet ETV-s, kus just arutati pensioni küsimusi, kus
mõttekoda Praxise esindaja vaatas pealt saates toimuvat edasi-tagasi
heietamist ja 10 minutit enne lõppu ei kannatanud välja ja tõi esile just
demograafilise olukorra kui lähtepunkti pensionisüsteemi üle vaatamisel
selleks, et sealt edasi minna maksustamise kohtade valiku ja suurusega kuid saade oli läbi ja arutlus "läks nagu alati".

Pärast saadet tulevad teised arvamuse liidrid ja ka asjaosalised nagu näiteks eksminister Eiki Nestor teatabki teises saates, et keegi ei olegi lubanud nn. Benita pensioni, ehk et Eesti pensionär saaks endale lubada Benita pansionaati või Kannari saartel puhkust.

Aga on ikka see Benita pension nii võimatu saada ja kättesaamatu? Ega ikka ei ole, ainult siin on oma agad ehk kellele on ja kellele mitte?
Meenutame, et nendele nõukaaegsetele pensionäridele väänati iga tööstaazi
aasta eest üks väike rahanumber, olenemata, olid koristaja või kirug -insener, ettevõtte juht, sinna lisati väheke, kuskil 158 krooni juurde -lihtne arvutus mis annabki kuskil 35-40 tööaasta eest 300-400 eurot kuus.

Aga kas kõik? Ei muidugi mitte, sest Eestis kehtib eripension ja siin ei
arvutata, vaid määratakse pensioni suurus. Näiteks inimene, kes on eluaeg olnud kuski haiglas peakirurg ja lõiganud oma 40 aastat patsiente, sai pensioniks 350 eurot, aga keskkooliaegne koolivend, kes läks õiguskantsleriks, nagu Juhan Truuväli, saab üle 15 korra rohkem - mees tõuseb nagu fööniks tuhast.

Kas ka siin mängib oma rolli omandireformi läbiviimise õiguslike sätete peale paljuski vilistamine - ma ei tea.

Elan pikemat aega Rootsis,kuid saan ka seda kuskil 300 eurost pensioni Eestist ja kui tutvustasin seda PRO-s (Pensionäride Riiklik Ühing),siis jahmuti selle väiksuse üle.

Rootsi pensionid ei ole nii suured, kui arvatakse, kuid valitsuses tegeldakse kahel rindel töölkäimise motiveerimisega ja sealt tuleva sissetulekupensioniga ja n.ö baas- ehk garantiipensioniga, mis kindlustab minimaalsed tarvidused, aga kust tuleb see Kanaari saarte pension? See tuleb sellest, et iga tööl käiv inimene hakkab kohe tööle asumisel säästma keskmiselt 300-500 rootsi krooni kuus ja paigutab selle aktsiatesse, fondidesse jne.

See on laialt levinud, selleks on teenindusvõrgustik ja see on nii iseenesestmõistetav, et sellest ei räägita (Põhjamaad erinevad jälle Vahemeremaade riikidest) ning 35-40 aasta pärast, kui minnakse pensionile (pensionileminek toimub Rootsis 65 aastaselt) on see kasvanud ühe miljoni lähedale - vahel vähem, vahel ka rohkem.

Siit ka saab selgeks, et miks on Euroopa kriisi põhitähelepanu pankadel kui majanduse toitjal, aga ka säästmisel ja siin rakendatakse igasuguseid abinõusid - nii asukohamaa kui lähtemaa pankade kontrollimiseks.