Noored on alati hukas
Nii ütles ka Jaan Kross kunagi – noorus on alati hukas, juba Vana-Rooma ajast.
Muidugi on. Ja annab rohkesti põhjust viriseda. Ikka nende moodsate mänguasjade kallal, millega nad pea kergemeelselt näivad ringi käivat ja mis endas ikka veel teatavat hirmu tekitavad. Internetid, Twitterid, Facebookid. Istuvad neis päevast päeva. Vaat kus meie omal ajal...
Oh seda enesepettust!
Eks vahel hakkab imelik küll, kui keset kaunist suvepäeva küsitakse arvutisse. Või vedeldakse aeg maha teleka ees mingit poppi löömakat jõllitades. Paljuke meil seda suve on... niimoodi raisata. Vaat kus meie omal ajal... Päevad läbi õues, kaelad mustad, põlved ära pekstud. Räpased, aga rõõmsad ja terved. Ei teadnud, mis asi on allergia või mingi muu hullu karikakratõbi, mille all tänapäeval kannatatavat.
Imesta siis, et lapsed kipuvad ennast tänapäeval kühmu hoidma. Muudkui küürutavad seal ekraani kohal, pärast on käed-jalad nagu valged makaronid, kõhud ripuvad, rühti pole ollagi. Ime siis, et sõjavägi neid poisse ei taha. Vaat kus meie omal ajal... Mängisime luurekat, jooksime, ronisime, kaklesime kah. Natuke. Mitte väga palju.
Oh seda enesepettust. Võib-olla pole asi üldse arvutis. Minuvanused, st 40 äsja kukkunud, kandsid ju koolivormina vestiga ülikonda. Vest, kui ikka korralikult ümber tõmmata, on korseti poolveli ning tõmbab iga poisi sirgeks. Lips ka.
Praegu lasevad oma kapuutsidega ringi nagu ma ei tea kes, ei oska istuda ega astuda.
Ei, see on siiski enesepettus. Jah, me jooksime rohkem õues ringi. Ehkki, mina mitte. Mulle meeldis toas raamatuid lugeda. Tartu lasteraamatukogu keeldus mulle üksvahe rohkem kui 15 raamatut koju laenutamast, aga küll ma oleks selle kahe nädalaga ka 20-st jagu saanud.
Nii et valetan häbitult. Ise olin paks ja ebasportlik laps. Mis ma seal õues praegugi teen – vedelen enamasti niisama.
Polnud arvutit ega ka ühtki noort…
Tõsi, telepurki ei vaata. Võib-olla pole harjumust. Sai ju meie ajal vaid pool kümme hommikul multikaid vaadata, õhtul pool üheksa kah, heal juhul näidati päris õhtul seiklusfilmi. Õnnelikud olid, kelle telekas oli rohkem kui kaks programmi. Mina olin Tartus... Eesti ja kesktelevisioon... ja saated olid ikka üsna igavad... siis... Praegu tunduvad hirmus head.
Mis on taas tunnus sellest, et ollakse natuke vanaks saanud. Ja virisetakse noorte kallal. Silmakirjalikult, sest äsja oli enam-vähem tunne, et maailm on hukas, kui kass arvuti põrandale viskas – ja nägemist, interneedus... Oi seda oigamist.
Polnud ka ühtegi noort käepärast, kes aidata osanuks. Neli päeva ilma. Ellu jäi, hea ei olnud...
Mis ma noorukitest parem olen. Nad on alati hukas. Ja on vaid põnev, mille peale nemad paarikümne aasta pärast niutsuvad, et noored on hukas.
