Noored mehed on minu kinnisidee

 (62)
Noored mehed on minu kinnisidee
Foto on illustratiivneScanpix

Olen 34aastane naine, vallaline, lastetu. Enda arvates olen ilus, nooruslik ja sale. Meest ega peigmeest mul pole, pole nagu sobivat kandidaati. Ausalt öeldes on olnud aegu, kui olen olnud selle teema pärast üsna meeleheitel. Sobivaid mehi lihtsalt pole, eriti minuvanuseid.

Olen endale nüüd pähe võtnud, et kui minu jaoks kuskil mees leidub, siis 10-15 aastat minust noorem. Ja ma ei saa aru, kas see on normaalne mõtlemine või olen omadega sassis.

Kuni mingi hetkeni (see võis olla 28. eluaasta) ma nooremaid mehi üldse ei vaadanud. See ei tulnud mulle kuidagi pähegi, et ma võiksin luua suhte kellegi endast nooremaga. Kuni üks noorem mees minusse armus. Ja siis tundus see äkki võimalik.

Ta oli minust 7 aastat noorem, aga tema jaoks ei olnud vanusel mingit tähtsust. Meie teed läksid lahku, tõsist suhet meil ei tekkinudki. Alguses, kui olin värskelt haiget saanud, mõtlesin, et õpin sellest ja enam endast noorematega tegemist ei tee. Kuid läks selles mõttes teisiti, et mu mõtlemine muutus. Vanus hakkas tunduma ebaoluline.

Ma ei saa just öelda, et mulle meeldivad ainult endast nooremad mehed, aga nemad meeldivad kõige rohkem. See ei kehti muidugi kõigi puhul, iga inimene on erinev, kuid kohati tundub mulle küll, et noorusest on saanud mehe puhul minu jaoks lausa kinnisidee ja kohati mõtlen, kas ma ehk midagi selle kaudu tõestada ei ürita. Umbes nagu mehed, kes endale noore naise võtavad.

Seotud lood:

Mu sõbrad naeravad, et selleks peaks mul olema miljoneid või peaks ma olema kuulus või muud sarnast, kui endale noort meest tahan. Mina ise võtan seda teemat aga liiga tõsiselt. Miks peaks mõni noor mees mind tahtma? Ma tõesti ei tea! Aga samas, miks mitte? Ma ei ole halb naine, ma ei ole ka ära lörtsitud, põhimõtteliselt mul ei olegi seksuaalsuhteid olnud, ülivähe! Ma olen nooruslik ja tunnen, et olen endast noorematega sageli väga ühel lainel. Kui ma just end ei peta.

Minu jaoks on oluline, et ma oleksin mehele kui mitte esimene, siis üks esimesi. Omavanuse mehe puhul oleks seda vist liiga palju loota. Mõnda naistevaese eluga meest ma isegi tunnen, kuid nad on enamasti väga-väga kummalised. Ja ma mõtle seda üldse halvaga või põlastavalt, lihtsalt neil ongi mingi diagnoos ja nad ei räägi isegi päris adekvaatset juttu.

Normaalsed aktiivsed mehed on minuvanuseks kas suhtes või siis väga-väga second hand. See iseenesest polekski ju midagi ületamatut, kuid mehed, kes suhteid katkestanud, teevad seda ikka ja jälle. Olen kohanud endast huvitatud omavanuseid mehi, kel mitu last eri naistega. Ma annaksin neile võimaluse, tõesti annaksin, kuid liiga suur on tõenäosus, et varsti on sel mehel kolme erineva naisega laps ja ise otsib juba uut naist.

Olen kohanud ka lastetuid lahutatud mehi, kes on väga katki ja miskipärast oma lati väga kõrgele seadnud, nii et sealt ei hüppa üle ega rooma alt keegi läbi. Ilmselt on neil hirm uuesti haiget saada nii suur, et nad ei taha päriselt kedagi lähedale lasta. No mina ju ka ei hakka võitlema selle nimel, et neid barjääre purustada. Pealegi on eelnev karilejooksnud suhe hirmutav. Miks see juhtus? On ta sellest õppinud? Harva kuuleb meest ütlemas, et ta teab, mida ta valesti tegi ja on sellest õppinud. Ega ehk naistki kuule. Inimesed ei oska suhteid hoida ja see on üleüldine probleem, aga mina üksi ka ju ei jaksaks selle eest hoolt kanda. See on väsitav.

Ja siis on need noored mehed. Värske veri, ütleks keegi. Aga ei, mul ei ole plaan nendega magada ja lõbutseda. Ma otsin elukaaslast, hingesugulast. Miski nagu ütleks mulle, et selline noor ja siiras mees oleks palju kindlam elukaaslane kui mõni vana kala. Kui mina oleksin talle esimene või üks esimesi ja kui ta tõesti armuks minusse, ehkki ma olen temast vanem, siis miks ta peaks mind jätma? Sest ma saan vanaks? Aga ma tegelikult juba olengi ju vana, mis siin saada. Ta saab selle, mille võtab. Ja kui suhte aluseks ei oleks seks, sest sellega ma ei plaani kedagi peibutada, siis mis võiks minna nii valesti, et suhe ei toimi?

Minu teada on nii, et mida vanemaks inimesed saavad, seda vähetähtsamaks vanusevahe üldse muutub. Muidugi tähendaks noor mees mulle stressi ja väljakutset näha hea ja nooruslik välja. Aga samas ma ei otsiks ka eeskätt kedagi, keda ainult välimus paelub, vaid inimest, kellega meil oleks palju ühist, kellega oleks millestki rääkida. "Nu pogadi" multikad ja "Mõmmi aabits" jäävad ehk teemaderingist välja, aga mis sest ikka hullu. Endast vanema mehe puhul ma samuti kõiki teemasid ei valdaks. Pealegi ei ela ma ju minevikus. Mis sest ikka, kui tema alles sündis sel ajal, kui mina põhikooli hakkasin lõpetama? Kui vanusevahe on probleem ühiste huvide leidmisel, oleks see probleem ka siis, kui mina oleks noorem ja mees vanem.

Noor mees oleks ka hea motivatsioon oma välimuse eest hoolitsemiseks. Selline väike motivaator ei ole üldse halb asi. Pidev näriv armukadedus oleks raske koorem kanda, kuid soov olla oma noore ilusa mehe jaoks ilus - mis võiks üldse parem olla! Tunneksin end nii palju paremini, kui koos vanema mehega kõhtu üle püksiääre rippuda lastes.

Kindlasti on selles kinnisidees ometi teatud annus lihahimu. Jah, ma tahaksin ilusat meest, tahaks, et ta keha oleks trimmis, nahk sile, naeratus särav ja lünkadeta. Seda kõike ma tahaks ja ma usun, et olen ise ka selline. Kui minu jaoks on see esimene tõeline suhe, siis miks peaksin võtma kasutatud mehe, kes alateadlikult mind eelmiste partneritega võrdleks ja kelle jaoks oleksin järjekordne küljesoojendaja. Ma tahaks, et mu mees jumaldaks mind, et oleksin ta jaoks ainus. See on palju võimalikum "värske" mehe puhul, kui nende aadamapoegadega, kes on juba elult lööke saanud, ohtralt sarvi maha jooksnud, omandanud kõik flirtimistehnikad või lihtsalt pole viitsinud oma suhte eest võidelda, ehk koguni ise selle ära rikkunud. Ma arvan, et mulle pole seda vaja!

Jah, ma tahan noort meest ja lohutav on teada, et neid sünnib iga päevaga juurde. Keegi neist ometi peab ju ka mulle sobima!