Noor neiu: kui ma 22-aastaselt ei tea, mida ma elult tahan, kas ma olen siis läbikukkunud luuser?

 (61)
Pilt on illustreeriv
Foto: Tanel Meos

Olen noor 22-aastane neiu. Lõpetan kohe bakalaureuseõppe ning olen ristteel. Peas on täielik segadus, sest ma ei tea, mida elult tahan.

Tunnen end veidi läbikukkununa, sest pole leidnud erialast tööd ja tunnen,et mind ei huvitagi see enam. Isa tagus suured rahad haridusse ja ma lihtsalt passin nüüd ja teen mingit suvakat tööd. Tunnen pidevalt,et pean olema “tegija” ja pean kuhugi jõudma aga lihtsalt motivatsiooni ja aimu pole.

Poiss-sõber ütleb, et ma ei mõtleks nii palju ja kulgeks eluga ühes rütmis. “Küll asjad paika loksuvad”, ütleb ta alati. Mina aga tunnen, et ma ei tea, mis on see asi, millega ma peaksin tulevikus omale palka teenima ja millest elatuma.

Ma tunnen hoopiski vajadust vaimselt areneda ja lihtsal “olla”. Tahan lihtsalt olla niisama ja tegeleda asjadega, mis mind huvitavad. TAHAN LAISELDA, NOH! Kahjuks kapitalistlikus ühiskonnas peetakse selliste vaadetega inimesi veidi “opakates” ning ma tean ju isegi, et puukallistamise ja aasa peal kalpsamisega elatist ei teeni.

Tunnen viha selle ühiskonna surve vastu. “Pead keegi tingimata olema” — siis sa oled täisväärtuslik inimene. Mu ümber on palju tuttavaid, kes räägivad ainult sellest, et peaasi et pappi tuleks ja rabavad mitmel töökohal. Samas olen ma kade, et neil ei ole aega mõelda ja stressata selliste küsimuste üle, nagu mina hetkel, aga samas nii kahju, et nad ei mõtle suuremas pildis.

Seotud lood:

Leian, et mõttetu on rügada pool elu selleks, et oleks raha, mille otsas istuda. Samal ajal, kui inimesed su ümber kaovad ja muutuvad. See on selline nokk kinni-saba lahti olukord.

Tahaks normaalselt ära elada, aga ei taha mingit arengut pärssivat tööd teha lihtsalt raha pärast. Tahaks olla “keegi” iseenda jaoks, mitte ühiskonna jaoks.

Ma ei tea, mis te arvate? On keegi kunagi samamoodi tundnud/mõelnud? Palun õelutsejatel mitte vaeva näha, mu enesetunne on niigi halb.