Noor lugeja: pensionifondid panevad õlgu kehitama
Igaüks tahaks ju pensionile jäädes saada korraliku vanaduspõlve. Pankurid väidavad, et praegune pensioni kogumistempo meile seda ei võimalda ning seetõttu oleks mõistlik pensionimakseid suurendada. Kuna tegemist on ikkagi väga pikaajalise protsessiga, siis noore inimesena ei ole ma kippunud nende pensionifondidega kiirustama. Ka ei ole ma valinud kõige kiirema kasvuga fonde, kuna nii palju kui ma neid järginud olen, siis üks aasta võivad need kasvada kiiresti, aga teine aasta umbes nagu kõik ülejäänud fondid.
Skeptiliseks kogu selle pensionipoleemika juures muudab mind ka asjaolu, et mitme aasta jooksul on mu pensionifondi tootlus olnud ainult 5%! See jääb ju ka inflatsioonile alla. Ühtlasi paneb see mõtlema, et käin iga päev usinalt tööl, maksan makse ning loodan tulevikus korraliku pensionipõlve saada, aga samas pensioniosakute tootlus on nii väike olnud.
Eksperdid ütleksid kindlasti, et mida varem pensioni pärast muretsema hakkad, seda parem. Samas keegi peab ju igakuiselt kogutud rahaga midagi peale hakkama, sest raha väärtus väheneb aja jooksul kogu aeg. Selleks, et tulevikus rahal mingigi väärtus oleks, peab see kasvama. Ei ole ju nii, et kui 90ndate alguses maksis päts leiba 4 krooni, siis maksis see sama palju ka 2010. aastal.
Mis alternatiiv võiks olla praegustele pensionifondi süsteemidele? Tootluse väike kasv paneb kukalt kratsima, kuid mida siis igakuiselt selle rahaga parem teha. Äkki jätta inimestele ning siis loota, et ajapikku suudavad nad sellega midagi paremat peale hakata? Ka see tundub pisut riskantne olevat, sest paljud ei mõtle oma rahakäitumist pikalt ette.
Mis siis võib olla inimese parimaks pensionifondiks? Kas lapsed või oma kodu? Viimane kindlasti, kuid lapsed sirguvad suureks ning tahavad oma elu peale minna ega taha enda turjal ühte vana inimest kanda.
