Noor: lähen välismaale, sest ei taha muretseda üürirahast järele jäävate makaronide pärast
Tartu Ülikooli võiks ju minna geograafiat õppima... ja lõpetada keskkooli geograafiaõpetajana? Tänan ei. Õpetajaamet on igati austusväärne ja ma imetlen inimesi, kes on valmis nii väikese raha eest nõnda suurt ja rasket tööd tegema.
Nõnda tekkis küsimus, et kes ma tahan olla? Kelleks ma tahan saada? Mulle meeldivad paljud erialad ja tahaks nii palju juurde õppida, kuid kerkib ette järgmine probleem. Selliseid erialasid meie ülikoolides ei õpetata. Jääb üle lihtne valik - minna välismaale. Kuid ega ka sinna ülikoolidesse sissepääsemine just lapsemäng ei ole. Keskkooli lõpetasin neljade-viitega, medalist jäi veidikene kahjuks puudu. Aga ühtegi ülikooli ma ei kandideerinudki ning see põhjustas vanema suguseltsi poolt suure kisa. Mismõttes ma ei lähegi edasi õppima? Jätad aasta vahele ja siis nagunii ei viitsi enam minna!
Praegu käin täiskohaga tööl ning kogun usinalt raha. Mitte ülikooli, vaid reisimise jaoks! Olen olnud pikalt suhtes ning mehega ühiselt võtsime vastu otsuse maailma näha. Oleme noored ning tööd tehes ikka natuke raha saab kõrvale pandud. Eks oma rolli mängib ka see, et hetkel elame veel mõlemad oma vanemate juures, kuid hiljemalt jõuludeks oleme läinud siit. Kumbki meist ei taha veel edasi minna eluga, vaid lihtsalt olla noored, lõbutseda ning nautida maailma mõnusid. Millal siis seda veel teha kui mitte nüüd? Peale seda tulevad ülikool, töö, pere ja lapsed.
Ma saan aru ka vanemast põlvkonnast, sest neil ei olnud ju noorena samu võimalusi, kuid neil võiks olla ka piisavalt ruumi oma südames selle mõtte jaoks, et praegune põlvkond tahab minna, iseseisvuda, õnne kogeda ja maailma näha. Ma ei taha alustada 18 aastaselt rutiinset elu, et ülikool, siis töö, siis pere loomine ja lõpuks pensionile jäädes on sul võimalus elu nautida! Kuigi arvestades pensionite suurust meie kodumaal, siis paljudel pole seda võimalust isegi praegu.
See viib mind võib-olla kõige tähtsama põhjuseni, miks ma lahkuda tahan. Elu siin, Eestis, ei ole elamisväärne. Võimalused, mida pakutakse mujal on palju ahvatlevamad ja annavad šansi ka paremaks eluks. Ma ei taha elada üürikorteris, korjates kokku eurosendikesi ja lootes, et peale üüri maksmist jääb mul raha ka kiirmakaronide ja pelmeenide jaoks. Ülikooli kõrvalt tööl käimine ja oma korteri üürimine on raske rahaliselt ja hakkab ka inimest vaimselt mõjutama. Samuti ei tundu kuigi meeldiv idee elada koos vanematega veel 5-7 aastat, lootes, et ehk kunagi on mul piisavalt raha täitsa enda korteri jaoks.
Ma ei kujuta ette, et kusagil ootavad mind rohelised aasad, piimajõed ja mannamäed, aga ma tean, et seal on parem. Ma ei oota ideaalselt utoopiat, ma lihtsalt tahan tunda, et see elu, mida ma elan, on ikka elamist väärt. Ma tahan mediteerida koos Tiibeti munkadega, ujuda India ookeani helesinises laguunis, näha kängurusid mööda aasa hüppamas. Ja kui raha saab otsa, siis olen valmis selle jaoks uuesti tööle minema. Inglise keel on soravalt suus nii, et probleeme ei tohiks tekkida. Siis on aega koguda raha ka ülikooli jaoks, omandada mingi eriala, saada kõrgem ja tasuvam töökoht ning mõelda oma kodu loomisele.
Seda lugu kirjutades loodan ma, et lugejad suudavad mind mõista, saada aru minu soovist mitte muutuda kibestunuks keskealiseks vanamutiks (neid on meil maailmas küllaga), vaid olla tore ja elutark vanem oma lastele, kes oskab neile ka rääkida asjadest, mis juhtusid kodutänavalt tuhandete kilomeetrite kaugusel.
