Toon mõned näited, millega ise kokku puutunud: itaallasest vanahärra burgeriputkas, mõnest skandinaavia riigist pärit neiud hipsteri-baaris, silma järgi Aafrika päritolu noohärrad päris mitmes erinevas pitsarestoranis ning kiidetud vanalinna woki-kohas, Nigeeriast ning Indiast pärit üliõpilased Wolti toidukulleris.

Kordagi pole minul endal noore inimesena tekkinud nendes situatsioonides mingit sisulist probleemi - igal korral on olnud tegu täitsa meeldivate inimestega ning inglise keeles saan hakkama enam kui hästi. Samas vajab see teema ikkagi minu meelest lahti rääkimist - miks on nendes peamiselt kesklinnas ja noortele mõeldud toidu- ja lõbustusatustes lubatud see, millele mujal vaadatakse avalikult selgelt viltu. Mille poolest erineb seaduse silmis umbkeelne rootslane, nigeerlane või pakistanlane umbkeelset venelasest?

Võib-olla ongi aeg rääkida inglise keelele mingi ametliku staatuse andmisest? Eesti on ju ikkagi EL liige, kus iga seadust ja reglementi mõõdetakse saksalikku täpsusega, köökides otsitakse taga iga liigset rasvatilka ning trahvitakse valesti renoveeritud puuakende eest mõnes Kalamaja majas.

Vähemalt minu teada peaksid kõik avalikud teenindajad meie seaduste järgi eesti keeles suhelda suutma ja erand kehtib nendele, kes otse klientidega kokku ei puutu - taga köögis polegi sellega ju üldse probleemi. Arvan, et on aeg sellele teemale veidi julgemalt otsa vaadata ja mingi selgus saavutada - me ei saa ju seadusi valikuliselt täita, juba põhimõtteliselt!


Jaga oma mõtteid ja kogemusi aadressil rahvahaal@delfi.ee!