Nõidu jagub nii ohtralt, et paljudes meediaväljaannetes tutvustab iganädalane rubriik järjekordset sõnaseadjat, jalatalla masseerijat, energiakanalite avajat, bioenergia vabastajat jne. Rääkimata vähematest vendadest, kes vabastavad teid needusest, tselluliidist, alkoholismist või narkomaaniast. Ja teie neljarattalise sõiduvahendiga tegeleb soovi korral just autodele spetsialiseerunud nõid!

Nõidadel on teiste elualade eeskujul ka oma igaastane Maaema mess, kus autode või katuste asemel on Kirlian tehnikas pildistatud fotod, reiki - käte tervendav mõju, OÜ Avanemine, enesetervendamine läbi loova teraapia, India poolvääriskivid, eraarst Sirje Gabriel jt huvitavad nähtused. Täna alanud mess kulmineerub volbriööga, mil kõik nõiad traditsiooniliselt lendu lähevad, lihtrahva osaks jääb lõkke väe paistel ennast ja vorste soojendada.

Eestlaste hulgas tundub olema rohkem nõidu kui teiste rahvaste seas. Või on tegemist pelgalt üleminekuajastu nähtusega, tervet ühiskonda haarava tühikuga, mille on jätnud meie hingedesse kõikvõimsa kolossi lagunemisele järgnenud kapitalistlik spurt?

Kui nii võtta, ei erine nõia juures käimine konsultatsioonist psühhoanalüütikuga, mida ameeriklased peavad iseendastmõistetavaks - vähegi pikemajalise töise suhte puhul on ennustaja kliendi iseloomuga tutvuda jõudnud, ennast inimese elu(muredega)ga kurssi viinud ja suudab pakkuda arstile sarnaselt just seda kinnituseraasukest, mis vajalik kaine mõistuse säilitamiseks kesk elumerd.

Kuigi mõte sellest, et kohvipaksust moodustuvad mustrid annavad asjakohast informatsiooni tulevikus toimuvate sündmuste kohta, võib näida naeruväärne, võtavad kliendid ennustusi tõsiselt. Või on kogu nõiakultus pelgalt laias maailmas silmatorkamiseks kaval moodus?

Töötame usinasti, et kinnistuks mõte eestlastest kui väiksest rahvakillust, kelle seast paljudele on antud seninägematud võimed. Üks eesti soost mees teenib elatist Prantsusmaale ja mujale Euroopasse palkmaju müües. Lisaks majale saab ostjale osaks shamanistliku show, mis õnnistab ja puhastab. Need majad on Euroopas in.

Meile meeldib olla nõiarahvas. Isegi kõrgharidusega inimesed on valmis kurja naabri teele soola puistama, soolatüükaid kodusel teel õunaga ravima ja ka need, kes ei käi nõia juures, usuvad ju tegelikult - usuvad, sest ühe osa tõrkest minna nõia juurde moodustab hirm - äkki ongi tal mingi vägi ja võim? Äkki mõjubki see mulle? Mis siis, kui ta mulle halba teeb? Äpardunud nõidumistest räägib rahvasuu innukalt - küll olla keegi alkoholist vabaneda soovinu hulluks läinud, küll jäänud keegi seljavalust vabaneda soovinu poolhalvatuks...

Mis meile mõjub? Nõidus? Usk? Ebausk?