Anonüümsus on ka omal kohal. Kõik inimesed ei ole ennastsalgavalt vaprad. Mõni kardab ülemust, mõni oma naist, mõni kardab lihtsalt teiste silmis rumal paista.

Netikommenteerimise algaastatel võtsin ka mina vahetevahel kommentaarides sõna HIV/AIDS-i ja narkootikumide teemadel, eriti kui nägin, et vaidlus kommentaatorite vahel kisub viltu, teadmatusest või eelarvamuste tõttu hakkab domineerima vale või eelarvamuslik joon. Tegin seda alati oma nime all, sest nii on minu elu kujunenud, et karta pole mul midagi ega kedagi. Isegi ülemused lõid käega ja lõpetasid minu ümberkasvatamise, praegu sõltumatu konsultandina mul neid lihtsalt ei ole.

" "
Olen sellest kommentaaride fenomenist rääkinud erinevate haritud inimestega ja paljud nendest tõdesid kurbusega, et inimene vist ongi selline räpane loom.

Kuid ajapikku ma loobusin kommenteerimisest. Aastatega muutusid kommentaarid nii räigeteks, solvavateks ja paraku ka ropendavateks, et oma arvamuse nende vahele kiilumine osutus normaalse inimese eneseväärikusele sobimatuks. Rahvas nimetas seda, milleks kommentaarium muutunud oli, väga tabavalt peldikuseinaks (kuigi kultuurne inimene ei kritselda midagi ka peldikuseinale).

Eriti hulluks läksid kommentaatorid, kui räägiti sellistel sensitiivsetel teemadel nagu AIDS, narkomaania, homoseksualism, prostitutsioon jms.

Olen sellest kommentaaride fenomenist rääkinud erinevate haritud inimestega ja paljud nendest tõdesid kurbusega, et inimene vist ongi selline räpane loom. Kontoris valgekraena tundub ta igati ontlik ja viisakas, kuid jäädes üksinda arvuti taha muutub sappi ja sülge pritsivaks misantroobiks, kelle sõnapruuk on samasugune nagu ammuste aegade voorimeestel.

Ka mina arvasin vahel nii, kuid mõnikord ikka mõtlesin, et tegemist on piiratud hulga inimestega, kes elavad kommentaarides välja oma alaväärsuskompleksi ja ebaõnnestumisi. See oli ainult oletus, tõendusmaterjali mul ei olnud.

Kuid elu on väga huvitav ja mängib sulle vahel trumbid kätte. Mõni aasta tagasi paluti mind olla ühe magistritöö retsensendiks. Noor teadlane võttis vaevaks uurida teemat „Täiskasvanute teadmistest ja hoiakutest HIV/AIDSi kontekstis Eestis”.

Kui ta oleks teinud korrektse valimi kogu elanikkonnast ehk küsitlenud noori ja vanu, eestlasi ja venelasi, linna- ja maaelanike, madalama ja kõrgharidusega inimesi, siis oleks püstitatud eesmärk saavutatud. Kuid tulemuseks oleks järjekordne ”kaardistamine”, igav ja kasutu. Selliseid on meil tehtud juba terve hulk.

Ma ei tea, millest juhindus minu magistrant, kas hooletusest, mõtlematusest või ajapuudusest, kuid oma põhjaliku, 60st küsimusest koosneva ankeedi ta saatis ainult eestlastele ja ainult interneti kaudu. Õnneks oli anonüümsus tagatud ja vastuste siiruses ei olnud põhjust kahelda. Kuid nagu elus vahel juhtub, viis viga valimi koostamisel tähtsa avastuseni. Noor teadlane uuris kogemata noorte, valdavalt alla 35 aasta vanuste eesti rahvusest, kõrgema haridusega või kõrgkoolis õppivate, internetile juurdepääsu omavate inimeste teadmisi ja hoiakuid HIV suhtes. See oli juba huvitav.

Valim ühtis paljude inimeste ettekujutusega netikommentaatoritest, kes ka peaks olema interneti juurdepääsuga, haritud noorepoolne seltskond. Seega võiks nagu oodata, et nad on enamuses sallimatud, vaenulikud HIV-positiivsete inimeste suhtes jms. Kuid uuring näitas vastupidist: 328st vastajast väljendas viha ja vaenu ainult kaks protsenti.

Valdav enamus küsitletutest väljendas kaastunnet, saades teada, et teisel inimesel on HIV. Nende siirust tõestas see, et mida lähedasem oli oletatav HIV-positiivne (abikaasa, laps, vanem), seda kõrgem oli kaastunde protsent, ulatudes 90ni. Isegi HIV-positiivsetele narkomaanidele tundis kolmandik vastajatest kaasa, samal ajal kui netikommentaatorid esinevad ainult mahalaskmise või äärmisel juhul üksikule saarele saatmise ettepanekutega.

Esimene järeldus oli see, et noorus polegi hukas! Uuritud valim, keda võiks tinglikult nimetada ”eesti intellektuaalseks eliidiks”, on kaastundlik, tolerantne ja teiste inimeste muresid mõistev. Ka nende teadmised HIVist olid haritud inimestele väärilised.

Siit koorub välja teine järeldus: lõviosa netikommentaatoritest ei olegi eesti vaimne eliit ja ei esinda kedagi peale käputäie alaväärsuse käes vaevlevate luuserite.

Kolmas järeldus, täpsemini küsimus. Kas me laseme internetis ”ruulida” räpaste mõtetega ja ropu suupruugiga inimestel, kes muudavad meie diskussiooniklubi peldikuseinaks?

Me peame sellest jagu saama ja esimesed positiivsed nihked on juba olemas. Ilmselt tänu tublidele moderaatoritele on roppust ja vaenu õhutavaid kommentaare tunduvalt vähem.

Küsimus ei ole tsensuuris, vaid vestluskultuuri miinimumtasemes, millest allapoole laskuda ei ole tsiviliseeritud ühiskonnas lubatud. Keegi ei kirjuta külalisteraamatusse sõimusõnu näituse või võõrustaja kohta. Kui esineb lahkarvamusi, siis väljendatakse neid viisakalt ja argumenteeritult.

Mõni aeg tagasi Soomes aset leidnud traagiline koolitulistamine tõi välja netikommentaaride veel ühe, eriti tõsise aspekti. Väljakujunenud isiksusele mõjub vaenu õhutav netikommentaar tuju rikkuva ja õlgu kehitama paneva vastiku asjana, mis ei mõjuta ei tema vaateid ega ka käitumist. Ebaküpsele, netiavarustes ära eksinud noorukile võib selline kommentaar aga osutuda viitsütikuks, mis põhjustab mitte virtuaalset, vaid reaalne vägivalda.

Selle ohu vähendamiseks ja korra loomiseks piisab sellest, et iga toimetaja jälgib oma portaali reegleid ja moderaator eemaldab kõik kommentaarid, mis sisaldavad sõimusõnu, teisi inimesi alandavaid, vaenu ja vihkamist õhutavaid väljaütlemisi. Teisisõnu - täidab meie põhiseaduse nõudeid. Rõhutan, et see ei ole tsensuur, vaid kultuursuse tagamine. Kui eelnenust lähtuda, siis ei tekigi küsimust, kas mõne teema puhul keelata kommentaarid või mitte.

Siis me saame internetis igasuguseid probleeme sisuliselt arutada ning leiame vaidluste ja diskussioonide kaudu ka mõistlikke lahendusi. Ega asjata öelda, et vaidlustes sünnib tõde.