Nelli Kalikova: HIV, majanduskriis ja euroraha
- uute juhtude poolest oleme endiselt Euroopas esikohal;
- süstivate narkomaanide arv on suur ja vähenemist pole näha;
- HIV-nakkus levib sugulisel teel narkomaanide seast tavaliste noorte sekka;
- AIDS-isuremus suureneb;
- jätkuvalt sünnib naistel-narkomaanidel soovimatuid lapsi, kes võivad olla HIV-nakkusega;
- ohtlikult suureneb tuberkuloosijuhtude arv HIV-positiivsete seas.
Miks on asjad halvasti?
Eesti HIV-epideemia on HIV-i pandeemilise leviku osa ja selle vältimine oli võimatu. See, et protsess nii tormiliseks kujunes, sõltus spetsialistide hoiatuste ignoreerimisest 90. aastate teisel poolel. Tulemuseks oli nii narkomaania kui ka HIV-i levikut tõkestavate meetmete kiratsemine, sest raha selle töö jaoks eraldati näpuotsaga.
Ka praegu, mil rahastamine on tänu Global Fundi mõjule suurenenud mitukümmend korda, ei suuda me uusi nakkusi vältida. Järjest rohkem nakatuvad noored, kes ei süsti narkootikume. Kõige rohkem ohustatud grupp on kooliealised ja veidi vanemad noored.
Ja mida teeme meie? Me võtame Global Fundilt üle kõik projektid, välja arvatud noorte massiline AIDS-i ja narkovastane koolitus. Et haridusministeerium sellega ei tegele, on mõistusevastane ja kuritegelik.
Kõikides arenenud riikides tõi viirusevastane ravi kaasa järsu suremuse vähenemise, peaaegu kadumise. Meie, vastupidi, vallutame jälle suremuse esikohta. Surevad noored narkomaanid, kes nakatusid sajandi alguses ja kelleni ravivõimalused pole jõudnud. Narkomaan ise ravile ei tule, sest temal on muudki teha: varastada, röövida, uimasteid tarvitada. Teda peab raviks ette valmistama, allutades asendus- või võõrutusravile, rehabilitatsioonile.
Miks peab seda tegema? Kui arvestada kõik rahasse, nagu meil kombeks, siis on kallim ja ühiskonnale ohtlikum lasta tal jätkata narkoelu, nakatuda ja surra.
Naiste narkomaania on meeste omast palju halvaloomulisem. Naised alluvad halvemini ravile, levitavad nakkust mittenarkomaanidele, neil esineb soovimatuid rasedusi ja sünnitusi, neil võivad sündida nakatunud lapsed. Nad vajavad spetsiaalseid meetmeid ja abiprogramme, mis meil on väiksemahulised ja juhuslikud. HIV-positiivsete tuberkuloos ohustab kogu ühiskonda.
Mida teha, et asjad läheks paremaks?
AIDS-i ja narkoennetajaid töötavad niigi rohkem missioonitundest kui palga eest, mis on palju väiksem kui Eesti keskmine. Isegi minimaalne kärpimine või koondamine selles valdkonnas viib ennetusprogrammide vähendamiseni ja päästab valla niigi võimutseva nakkuse uue tõusu.
Esikohal peab olema AIDS-i ja narkovastase töö tark ja säästlik planeerimine. Hoolikalt tuleb valida, missugused koolitused on hädavajalikud. Ei pea igale meetmele rakendama hirmkalleid arvutiprogramme. Küsitavaks jääb HIV- ja narkovastaste kampaaniate kasutegur.
Narkomaanide rehabilitatsioon säästab kordades rohkem ühiskonna raha kui narkomaani kuritegelik ja enesehävituslik eluviis „vabas looduses”. Iga laps, keda päästame emalt saadud HIV-nakkusest, toob ühiskonnale sadu tuhandeid kroone ravile kulutamata raha. Ka tuberkuloosivastased meetmed narkomaanide ja HIV-positiivsete seas on vajalikud kogu ühiskonnale
Loogem europrojektide kirjutamise büroo
Kuid on olemas veel ka euroraha, mille kohta muud ei kuule kui, et jälle jäi nii mitusada miljonit kulutamata. Kui praegune süsteem läheb edasi samas vaimus, ei pruugi raha jõuda tublide tegijateni. Projektide kirjutamine käib üle jõu MTÜ-dele, tellida seda mõnelt firmalt on liiga kallis.
Välisprojektid reeglina ettemaksu ei anna ja jätavad nii suurema osa organisatsioone euroraha taotlemise võimaluseta. Ülikeerukas aruandlus ei ole samuti paljudele võimetekohane.
Minu ettepanek on moodustada europrojektide kirjutamise büroo. Sinna pöördub oma taotlusega iga organisatsioon, kes on juba üles näidanud suutlikkust eelnevate projektidega. Ametnikud teevad MTÜ andmete alusel valmis euronõuetele vastava projekti. Nende palk peab sõltuma rahastuse saanute hulgast. MTÜ-d esitavad büroole lihtsas vormis aruandeid tehtud tööst ja kulutatud rahast, ametnikud täidavad keerulised eurotabelid.
Nii läheb euroraha otse tegijatele, rahastajad saavad sobivad dokumendid, ametnikud õpivad Eesti elu paremini tundma ja muutuvad mõttetutest „kontrolöridest” vajalikeks ja loovateks isiksusteks.
Poliitikud peavad Euroopa asjameestele selgeks tegema, et meie organisatsioonid on vaesed ja ilma ettemaksuta ühtegi projekti käivitada ei saa. Riik peaks aitama organisatsioonidel ka omaosaluse nõudega hakkama saada, sest MTÜ ei pea omaosaluse katteks pangalaenu võtma.
Nii saaks riik toetada hädavajalikke tegevusi ja suurendaks suutlikkust euroraha kasutamisel. Nii elaksime üle ka selle palju kirutud majanduskriisi.
