Nelli Kalikova: AIDS-i ei tasu mütsiga lööma minna

Viimane nädal on toonud hulgaliselt AIDS-i ja narkoteemalisi uudiseid, sõna on võtnud sotsiaalminister, mitmed ametnikud ja eksperdid. Ühelt poolt avaldatakse hirmuäratavat statistikat, mis näitab, et olukord on halb ja paremaks ei lähe, teisest küljest aga räägitakse, kui palju ja kui hästi me kõike teeme.

Need kaks asja ei klapi omavahel. Nõukogude ajal sobis selline mõtteviis, et meie muudkui teeme tööd ja ikka „rohkem kui mullu”, aga kas sellel ka tulemust oli, see ei huvitanud kedagi. Tänapäeval ei saa nii, ei majanduses, teaduses ega AIDS-i ennetamise valdkonnas. See, kas sa tegid ja kui palju sa tegid, ei loe. Määrav on see, kas tulemus saavutati või mitte.

Eriti käib see nakkushaiguste kohta. Nakkus ei kannata silmakirjalikkust ja ilustamist, ta maksab valusasti kätte, kui seda ignoreeritakse või alahinnatakse. 1990. aastate keskel ignoreeriti AIDS-iohtu ja nakkus maksis kätte ränga epideemia näol. Praegu on olukord muutunud, rahastamine on suurenenud kümneid kordi, AIDS-i vastu võitlevad kõik, kes vähegi viitsivad, kuid tulemus on kesine, et mitte öelda dramaatiline.

Iga-aastane uute nakatumiste arv pole alla 600 juhu langenud. Meie väikse riigi jaoks ei tähenda see mitte ainult tervishoiu- või sotsiaalset, vaid ka julgeolekuprobleemi. Ma ütlen täie vastutusega, et vaatamata suurele infomürale AIDS-i ümber alahinnatakse probleemi ikka veel. See väljendub järgnevas.

• AIDS-i vastase töö juhtimine samahästi kui puudub. Palju lootusi pandi valitsuse juures kaks aastat tagasi loodud AIDS-i komisjoni peale, kuid hoolimata sellest, et olen ka ise selle komisjoni liige, võin öelda, et tähti taevast see komisjon pole veel toonud.

• AIDS-i ja narkomaania eest on pandud vastutama kogenematud neiud, needki on osalt laiali jooksnud, kes mehele, kes välismaale, kes parematele jahimaadele.

• Suure käraga on vastu võetud AIDS-i ja narkomaaniavastased strateegiad, suured ja laialivalguvad nagu kommunismi ehitaja moraalikoodeks, kuid mis nendega nüüd peale hakata, seda ei tea keegi.

• Epideemia vastu võideldes elatakse „vanast rasvast“ ehk nendest tegevustest, mis olid prioriteetsed neli-viis aastat tagasi — siis, kui kõige tähtsam oli ennetustöö narkomaanidega, sekstöötajatega, vangidega. Nüüd on kõik vajalikud tegevused on välja arendatud, töö käib rutiini korras ja selle lõpmatul ülevuntsimisel ei ole mingit mõtet.

• Prioriteeti number üks ei tunnistatagi prioriteediks. Ma räägin HIV ennetamisest tavaliste noorte seas. Epideemia areng on jõudnud faasi, mil nakatuma hakkavad tavalised noored, kes ei ole narkomaanid, kes ei müü ennast, kes elavad harilikku noore inimese elu, käivad pidudel, otsivad armastust, on riskialtid ja ei oska veel midagi karta.

• Me oleme juba hiljaks jäämas selle prioriteetse grupi ettevalmistamisega epideemiaks, kuid ka täna tuleks mobiliseerida kõik võimalused ja rahalised ressursid. Tegelikkuses on selle grupiga on olukord lausa SOS. AIDS-i strateegia järgi oleks haridus- ja teadusministeerium pidanud õppivate noortega ennetustegevust alustama 1. septembril, sest varem seda rahastanud Global Fond, lõpetas tegevuse Eestis. Ministeerium magas õige hetke maha. Päästerõnga viskas Tervise Arengu Instituut, kes nõustus seda tööd veel uue aastani tegema. Kuid nüüd on juba jälle uus aasta tulekul, unest aga pole veel ärgatud. AIDS-i ennetajate hea kavatsus viia tervisekasvatus õppekavadesse igal aastal õpetatava ainena haridusalaste poliitiliste on mängude tõttu kaugesse nurka visatud. Ainus pädev tervisekasvatusspetsialist Maie Alas on minu teada ministeeriumist koondatud.

• Ei ole tehtud süvaanalüüsi, miks me ikkagi ei saa epideemiast jagu, missugused faktorid seda takistavad. See analüüs peab olema aus ja olema tehtud sõltumatute ekspertide poolt. Seni on välismaa eksperdid ja lõpmatud kohalikud auditid põhiliselt seda uurinud, kas AIDS-i raha on ikka õigesti kulutatud. Seda ka on vaja, kuid mitte ainult.

• Kuna meediakampaaniaid ei arutata läbi kogenud inimestega, siis sihib teavitamise nool sageli sihtmärgist mööda. Arvestades nende kampaaniate maksumust on eksimine eesmärgi suhtes aga liiga kallis lõbu. Näiteks praegune testimiskampaania slogan on „Hooli endast ja teistest, mine testima“. Testimine on hoolitsemine ainult enda eest ehk siis: kui oled HIV-positiivne, saad õigel ajal ravi. Teistest hoolimine ei ole aga mitte tõendi ettenäitamine, vaid turvaline käitumine nii seksis kui ka süstimisel (mitte tingimata narkootikumide). Seega sisendame noortele kalli raha eest vale käitumismudelit.

• Suurimal rahvusvahelisel AIDS-i vastasel organisatsioonil UNAIDS on igas riigis olemas kohalik esindaja, kes vahendab otse peakorterist kõiki uuemaid suundi, oskusteavet, parimaid praktikaid, värskemat kirjandust. Ka meil on selline inimene olemas, kuid keegi AIDS-i ennetajatest ei tea seda, sest tal pole tegevust. Mina sain selle nime teada Genfist.

Seekord lõpetan oma kurva AIDSi-vastase töö puuduste loetelu. Niigi on mõni juhtiv neiu mulle ette heitnud, et ma ainult kritiseerin ja lahendusi välja ei paku. Kui vähegi nutikas olla, saab minu märkuste järgi siiski konkreetse tegevusplaani luua. Laske käia! Epideemiast saab jagu ainult siis, kui teda ei alahinnata ja mütsiga lööma ei minda.