Minevik: meid tõbi ei puuduta

Esimese kümne aastaga diagnoositi alla saja HIV-nakkuse, kõik nakatumised toimusid sugulisel teel, kas homo- või heteroseksuaalselt. 2000. aastal algas epideemia, mida poliitikud ja ametnikud eelistavad tänaseni nimetada ootamatuks, kuigi iga enam-vähem haritud keskealine inimene, kes loeb lehti, kuulab raadiot ja vaatab televiisorit, mäletab, et 90. aastate keskel ütlesid AIDS-i-ennetajad selgelt välja: HIV-epideemia on tulekul, lumepallina suurenev süstivate narkomaanide populatsioon on kujunemas plahvatusohtlikuks ning esimesena löögi alla sattuvad Narva ja Tallinn.

Ükski tolleaegne valitsusjuht ega sotsiaalminister ei saa väita, et polnud asjast teadlik. Olukorra analüüs ja alarmeeriv prognoos jõudsid nende laudadele siinkirjutaja jaoks tülpimust tekitava regulaarsusega, kuid mingit vastukaja ei tulnud.

Muide, USA-s algas AIDS-i võidukäik Ronald Reagani valitsemise ajal ning esimese viie aasta jooksul ignoreeris president probleemi, sest ta oli konservatiivsete vaadetega ja pidas AIDS-i heidikute ja marginaalide haiguseks. Kuid Ameerika ja Eesti demokraatia erinevus seisneb selles, et USA president — saades aru oma veast ja tajudes, et olukord hakkas väljuma kontrolli alt —, palus avalikult Ameerika rahvalt andeks. Naiivse inimesena ootan ma siiamaani, et ka meie tolleaegsed juhid sama teeksid. Kuid paistab, et minu kõrvad seda ei kuule.

Kuid mitte ainult poliitikud ei peida jaanalinnu kombel pea liiva alla. Selline käitumine on nakkav. Ma mäletan väga hästi, kuidas muutusid ühiskonnas ja meedias tüüpilised väljaütlemised AIDS-i kohta. 80. aastate lõpus kirjutati, et meid ei puuduta kauge Aafrika probleem. Veidi hiljem sai lugeda, et see on USA homode ja narkomaanide haigus, mis meil sellest.

Kui epideemia hakkas vallutama endise N Liidu riike, siis rahustasid samad hääled meid: need on Venemaa probleemid. Ja isegi siis, kui piiramisrõngas sulgus Eesti ümber, väitis nii mõnigi lühinägelik, et see on narkomaanide, venelaste, Ida-Virumaa probleem. Meid, korralike eestlasi, see ei puuduta. Kuhu veel liikuda oma soovis peitu pugeda? Kas väita, et see ei ole minu perekonna probleem, või kuidas?

Olevik: kohutavalt palju nakatunuid

Tänaseks on meil ametlikult registreeritud üle 6000 HIV-iga nakatunud inimese. Tegelik nakatunute hulk võib olla kaks korda suurem. See on kohutavalt suur arv meie väiksearvulise elanikkonna kohta.

Selle üüratu epideemia põhjusi on palju: raudse eesriide langemine ja väikese Eesti avanemine kõikide ilmakaarte tuultele; meie unikaalne geopoliitiline asend, mis osutas meile antud juhul karuteene, muutes meid narkootikumide Idast Läände liikumise tähtsaks magistraaliks; üleminekuaeg, mis võttis omakorda lõivu töötuse, majandusliku ebakindluse ja vaimsete pingete näol.

Kui lisame siia veel poliitikute ignorantsuse ja õigel ajal rahastamata jäänud ennetustegevuse, siis saamegi selle, mis meil praegu on käes. Üks kroon, mida ei raatsitud ennetusele eraldada 90. aastate keskel, vajab nüüd sadu ja isegi tuhandeid kroone tagajärgede likvideerimiseks.

SOS-olukord AIDS-i ennetamisel sundis mind omal ajal riigikokku minema ja nelja aastaga sai üht-teist ka tehtud: riiklikul tasandil valmis olukorra süvendatud analüüs, tehti tõsised järeldused valdkonna alafinantseerimise, kaootilise juhtimise, riikliku poliitika puudumise kohta.

Finantseerimine muutus radikaalselt. 2002 ja 2007. aasta rahastamise vahe on 42-kordne (!) ja praegu ei tundu kellelegi, et see valdkond on ülerahastatud. See tähendab, et veel neli-viis aastat tagasi käis AIDS-i ennetamise töö käputäie entusiastide tasuta rügamise arvel.

Väga tähtsaks sammuks oli intersektoraalse, mitmeid ministeeriume, kolmandat sektorit ja HIV-positiivsete inimeste esindajaid ühendav riiklik HIV/AIDS-i vastane komisjon. Kahjuks on komisjoni start olnud väga aeglane ja loid, kuid loodame, et ajapikku tegevus hoogustub.

Oluliselt muutus poliitikute hoiak. Praegu ei leidu enam kedagi, kes julgeks väita, et probleemi pole või et see on ennetajate välja mõeldud pseudoprobleem. Riigikogu praegune sotsiaalkomisjoni esinaine ja sotsiaalminister on ajakirjanduses avaldanud väga mõistlikke ja probleemi õigesti käsitavaid artikelid.

Rahvusvahelise abiprogrammi Global Fond suurim väärtus ei olnud mitte niivõrd raha ise, kuivõrd see, et ta on ehe näide, kui palju oli riik võlgu AIDS-i ennetamisele. Suvine ehmatus valitsuse kavatsuse peale kärpida HIV-i raviraha ligi seitse korda näitab, et AIDS-i ennetajatel pole veel rahuloluks põhjust.

Tulevik: asi on tõsine, aga mitte lootusetu

Tänapäeva HIV-epideemia käsitlemise nõrgimaks lüliks on prognoosi puudumine. Epideemial sabas sörkides ei saa me kunagi temast jagu. Ennetustöö kuldvõtmeke seisneb selles, et peab teadma, mis juhtub aasta, kahe, viie ja kümne pärast. Sellel prognoosil ei ole pelgalt teaduslik tähtsus või ambitsioon viie aasta pärast öelda: „Ma ju rääkisin…“ Prognoos on vajalik selleks, et õigesti planeerida ennetustööd ja suunata põhilised ressursid sinna, kus saab minimaalsete vahenditega ennetada maksimaalseid kahjusid.

Kahjuks on praegu kujunenud selline olukord, et õigeid prognoosijaid ei ole. Viimase viie aastaga on AIDS-i ja narkoennetamise juhtimisest läbi jooksnud terve trobikond kauneid neide, kes tegid parimal juhul endale selgeks, mis AIDS on, kaugemale arusaamised ei jõudnud või ei küündinud.

Viimane aeg on sisse seada — vähemalt AIDS-i ja narkovaldkonnas — ametnike kvaliteedinõuded ning korralik teoreetiline ja praktiline koolitus enne juhtima asumist. Siis väldiksime selliseid traagilisi näpukaid, nagu alkoholismiteema ärakaotamine riiklikust alko- ja narkovastasest programmist.

Õige prognoosi tegemine ei ole mustkunst. Teadmised epidemioloogiliste protsesside kulgemisest teistes riikides, eriti sama tüüpi epideemiatega riikides, orienteerumine meie riigi reaalses olukorras ja praktilised kogemused AIDS-i ja narkoennetamise valdkonnas on need eeldused, mis lubavad teha õiget epidemioloogilist prognoosi.

Erilist tähelepanu vajavad naised ja Tartu

Niisiis, mis meid ootab lähitulevikus, kas ja mida peaks muutma riiklikus lähenemises probleemile?

Riiklikus strateegias on praegu endiselt ennetamise prioriteediks number üks süstivad narkomaanid. See ei ole õige. Jah, kõik olemasolevad projektid peavad jätkuma, nii süstalde vahetus kui ka metadooniprogramm, ravi ja rehabilitatsioon.

Kuid prioriteediks number üks peaks praegu olema tavalised noored inimesed, sest epideemia tasapisi hiilib nende sekka — ja see tähendab otseselt ohtu meie tulevikule, rahvuse püsimajäämisele ja julgeolekule.

Koolinoorte seas on ennetus praegu madalseisus, sest Global Fondi programm lõpetas töö, jätkusuutlikku süsteemi pole loodud. Sotsiaalministeerium andis kogu noorteennetuse üle haridus- ja teadusministeeriumile, millel puudub kogemus, koolitatud kaader ja ilmselt ka tahtmine asja täies mahus üle võtta.

Epidemioloogiliselt väga tähtsaks muutub Tartu kolmas koht HIV-nakkuste arvu poolest Ida-Virumaa ja Tallinna järel. See arv ei ole veel nii suur, kuid Tartu noorte nakatumine HIV-i on ohtlikem faktor HIV-nakkuse levikus üle terve riigi, sest Tartus õpivad noored igast Eesti nurgast, kes ei too sellesse linna kaasa mitte ainult oma teadmisi, vaid ka HIV-i.

Minu teada pole HIV-ennetus Tartus mitte isegi lapsekingades, vaid suisa paljajalu. Paljusid uinutab see, et Tartus ei ole heroiinitarbimise epideemiat, kuid kes on tuttav Tartu eluga, see teab, kuivõrd populaarne on tudengite seas amfetamiini süstimine, mis HIV-i levikul on sama ohtlik.

Teine erilist tähelepanu vajav grupp on naised. Naiste osakaal tõuseb nii narkomaanide kui ka HIV-positiivsete seas ning on tänaseks jõudnud juba 41,5%-ni.

Sellel probleemil on mitu tahku. Naisnarkomaanide sõltuvus on pahaloomulisem ja allub raskemini ravile. Raseduse korral tähendab hiljaks jäänud HIV-diagnoos nakatunud lapse sündi. Vältimaks HIV-epideemiat vastsündinute seas on viimane aeg selle probleemiga tegeleda, kuid minu teada on ainult kaks organisatsiooni Eestis valmis seda ennetustööd tegema, ja nemad loodavad Norra riigi abile. Miks peavad meie lapsed olema Norra, mitte meie riigi mure?

Kolmas suund, millega hakkame juba hiljaks jääma, on olemasoleva 6000 inimese HIV-nakkuse käsitlemine. Ainult pooled nendest on arstliku järelevalve all; teine pool, valdavalt süstivad narkomaanid, jookseb ringi, varastab, süstib endiselt, haigestub ja hakkab varsti surema.

Probleemi lahendusse kaasatagu kogu ühiskond

Nii mõnigi Delfi kommentaator hakkab nüüd kohe arvutiklahve klõbistama ja soovitab nad kõik maha lasta või asustamata saarele saata. Tervitage oma ideoloogilist isakest Stalinit. Ei ole inimest — pole probleemi. Tõsised inimesed peavad ka seda probleemi lahendama inimlikul moel.

Nn juhtumikorralduse meetodil tuleb välja peilida ja allutada narkomaania ravile ja rehabilitatsioonile võimalikult palju süstivaid narkomaane, olgu see metadooni asendusravi või täielik narkootikumidest vabanemine. Sellistele inimestele saab rakendada täisväärtusliku ARV-d (antiretroviirusravi), mille tagajärjel levitavad nad nakkust märksa vähem.

Kui määrata ARV aktiivselt tegutsevale süstivale narkomaanile, kes ei pea kinni ravirežiimist, saame tulemusena ravimiresistentse viiruse, mis teisi inimesi nakatades enam mitte mingisugusele ravile ei allu ja muutub surmavaks viiruseks. Ka see tegevus on riiklikus strateegias praegu ainult paberil, kuigi mitmel organisatsioonil on valmidus ja oskus seda teha.

Need, kes kukuvad ka sellest sõelast läbi, vajavad haiguse lõppfaasis ikka meie abi, sest tsiviliseeritud riigina me ei saa lubada, et need inimesed põõsa all surevad. See on meie lähitulevik, kuid ei meditsiiniasutused ega sotsiaalabisüsteem ole selleks valmis — ei moraalselt ega materiaalselt.

Lõpetuseks veel üks asi, mida riik peaks tegema olukorra parandamiseks. Ajalooliselt kujunes Eestis ennetustöö põhiliselt kolmanda sektori pärusmaaks ja seda tööd tehakse hästi ja pühendumusega. Kuid oluliseks takistuseks on kujunenud projektipõhine rahastamine ehk, teiste sõnadega: elu ja töö lõpeb nendes organisatsioonides 31. detsembril — ja kas ta jätkub uuel aastal, seda ei tea keegi. See loob ebakindluse, ei lase tööd planeerida, vahel aga sunnib vajaliku tegevuse lõpetama, kui raha ei ole.

See põlve otsas tehtud prognoos on tõsine, kuid mitte lootusetu. Asjatundlik juhtimine, raha otstarbekas paigutamine ning kogu ühiskonna kaasamine aitab meil üheskoos sellest raskest olukorrast jagu saada.