Natalja Kitam: Mitte-eestlaste inforuumi saab luua vaid koos nende endiga
Eesti venekeelne telekanal peaks olema peegel nende 300 tuhande inimeste jaoks, mis räägib nende lugu, mitte titreeritud ja tõlgitud meediatoode. Jutt nii rahalise kui professionaalse ressursi puudumisest on jama. Puudu on väärtustest ja väärtustamisest ning sellest tulenevalt ka eesmärgist. Seevastu hirmu on küllalt, sest üks tuleneb teisest. Ärme tee aga midagi hirmust, sest see pole jätkusuutlik.
Propagandakanal - surnult sündinud plaan
Kõik katsed teha "(vastu)propaganda" kanal kukuvad läbi ning need, kes räägivad et selline telekanal ei leia piisavalt rahastust ja vaatajaid, on õigetel jälgedel. Mis ajab eesti poliitikuid ja avaliku arvamuse liidreid sellises kategoorias mõtlema? Kas trots, et kui Kremlil see nii hästi välja tuleb, ei ole me siin kehvemad? Pigem hirm.
Mis saab aga hirmu ajel loodud propagandakanalist siis, kui olukord rahuneb? Väga tõenäoline, et kui see ainuke põhjus ära kaob, pannakse ka kanal kinni või vähendatakse ressurssi ehk kustutatakse vaikselt tuled.
Mitte-eestlaste kanalid, mis töötasid, suretati välja
Just nii juhtus ERRi venekeelse AK ja RUS.ERR portaaliga. Venekeelne AK hääbub aastast 2008 ehk sellest ajast, mil saade viidi üle ETV2 kanalile ning kust sihtrühm seda ei leia.
Uudisteportaal - mis loodi minu eestvedamisel mais 2007 - tegi oma tööd liigagi hästi ning see sai talle ka saatuslikuks: otsustajatel ei olnud enam hirmus ja 2009. aastal algas koosseisu koondamine. Algselt 11 töötajast on jäänud ainult 6.
Eraldi nähtus on Raadio 4. See on ja jääb tänu sellele, et on mitukümmend aastat ühel lainel sama targa juhi ning sama töökollektiiviga tegutsenud.
Selleks, et sõnum jõuaks auditoorimini ei piisa ka ühest telesaatest, vaid auditooriumiga tuleb olla kaasas terve päev. Kell 07:00-08:00 hommikuses telesaates, siis paberlehel postkastis või raadioeetris kuni inimene tööle sõidab, seejärel internetiportaalides ning sotsiaalvõrgustikes. Tööpäeva lõpus koju sõitva inimese jaoks tuleb jälle olla olemas raadioeetris ning õhtuste uudiste ajal teleekraanil.
Eelnevat arvesse võttes juhiksin Kultuuriministeeriumi ametnike tähelepanu sellele, et nad toetavad praegu vaid raadiot ja online-meediat. Aga kui me sihime venekeelset vaatajat, siis puudub just teleosa hommikul ja õhtul.
Uus mitte-eestlaste kanal peab olema interaktiivne ja vastama tänapäeva meediakeskkonna nõuetele
Uut kanalit ei saa teha eelmise sajandi mustrite järgi. See peab olema interaktiivne multimeediakanal ehk ühendama raadio, tele ja interneti TV. Auditoorium peab saama valida sisu ning formaatidest peavad olema esindatud uudised, publitsistika, kultuurimeelelahutus, noortele mõeldud ja elukestva õppe haridusprogrammid, kaasa arvatud keeleõpe. Seda ükski Venemaa kanal ei paku.
Jällegi hoiatan, mitte "teeme neile", vaid teeme koos nendega. Hindajate ja otsustajate seas peavad olema venekeelse kogukonna esindajad, kellel on selles kogukonnas autoriteeti.
Kui kiiresti saaks jaama käivitada? Ehk juba septembrist 2014. Mida saaks teha juba täna? Palun-palun-palun tehke venekeelse AK juurde üks publitsistika saade: nädalakokkuvõte + laiem lugu + stuudiointervjuu ehk siis kunagine "Aeg Luubis" formaat.
Tehke juba järgmisel nädalal. Ajakirjanikke on, eetrit on, raha honorariks ikka leitakse. Ning palun-palun-palun ära seda kinni pange! Just nii juhtus sarjaga "Teadmiseks", mis oli viimane, mida tehti ERRi ja mitte integratsioonirahade eest. Kuna otsustajatele, kelle hulgas polnud auditooriumi esindajat, tundus sari mõttetu, lõpetati selle tootmine 2004. aastal.
Toona põhjendati otsust sellega, et sarja väärtus jäi arusaamatuks ning tol aastal polnud ka hirmus. Tõsine hirm hakkas aastal 2007 ehk kolm aastat hiljem, siis loodi venekeelne ERR online ja jällegi polnud mõneks ajaks viga.
Kas kordame samu vigu? Palju see meile maksma läheb? Küsige enda käest, mida meil on praegu kaotada ning miks me jälle sellest telekanalist räägime...
