Nastja Pertsjonok ja Majd Beltaj: Iisraeli poliitikud tunnevad end karistamatuna
Viimase nädala rünnakud tõstsid Iisraeli-Palestiina suhted taas maailma tähelepanu keskpunkti. Uudisteagentuuri Al Jazeera andmetel oli 20. novembri seisuga surma saanud üle 130 palestiinlase ja rohkem kui 920 inimest on saanud haavata.
Iisraeli poolel oli surma saanud neli inimest, haavata kümmekond. Iisraeli Relvajõudude (IDF) meediakanalid olid täis postitusi ja üleskutseid, mida saab kokku võtta järgmiselt: „Nemad ründavad, meie peame end kaitsma“. Mis siis tegelikult toimub?
Kus on algus?
Olukord Gaza sektoris on püsinud kriitilisena pikka aega. Oluliseks verstapostiks konfliktis oli 2006. aasta, kus IDF lahkus Gazast. Ent piltlikult väljendades lahkuti küll tubadest, aga piirati ümber maja. See tähendab, et sellest ajast peale on Gaza elanikud pidanud kannatama blokaadi ning selle tagajärgi: ravimi-, kütuse- ja elektripuudust.
Viimaseid nädalaid ilmestanud Palestiina ja Iisraeli vaheliste rünnakute ajajoon oli tegelikult pikem, kui enamasti meediast lugeda võis. 4. novembril lasti maha relvastamata Palestiina mees, kes sattus keelatud tsooni. Palestiina meedikute sõnul pidid nad ootama mitu tundi, enne kui said mehele appi minna. Paraku polnud teda selleks ajaks enam võimalik päästa. Selle tulemusena lendas Gazast Iisraeli poole rakett, mille tagajärjel inimesed kannatada ei saanud.
8. novembril siseneid Gazasse neli tanki ja buldooser. Neist jäi maha 13-aastase õues jalgpalli mänginud poisi surnukeha. Vastu saadetud raketid tabasid Iisraeli tanki, milles oli neli sõdurit, kes said haavata. Samal ajal tapeti veel viis palestiinlast, kellest neli olid tsiviilisikud.
Nendest neljast hukkunust kaks olid õues mänginud poisid, vanuses 16 ja 17 aastat ning teised kaks, kes tulistamise peale kohale jooksid, olid paar aastat vanemad. Paraku võib seda nimekirja jätkata...
Iisraeli Relvajõudude (IDF) väide on alati olnud „nemad alustavad“. Perioodi 2000-2008 põhjalikult analüüsinud USA teadlane Nancy Kanwisher kirjutab, et 79 protsendil juhtudest on konfliktis esinenud pauside järel esimeseks ründajaks olnud just Iisrael. 8 protsendi puhul oli alustajaks Palestiina ja 13 protsendi puhul alustasid mõlemad pooled rünnakuid samal päeval. Lisaks väidab Kanwisher, et mida pikemad on pausid, seda sagedamini oli alustajaks just Iisraeli pool.
Gaza probleemi põhjused ei seisne ainult Hamasis
IDFi sõnade kohaselt pommitab Iisraeli sõjavägi vaid sõjalisi sihtmärke. Reaalsuses saavad Gazas sõjaliste sihtmärkidena alati pihta inimesed. Põhjus on selles, et Gaza sektori rahvastikutihedus on 650 inimest ruutkilomeetri kohta. Lisaks on üle poole Gaza 1,7 miljoni suurusest elanikkonnast alla 18-aastased. Teisisõnu tähendab see seda, et ükskõik kuhu Iisraeli Relvajõudude pomm kukub, tabab see ka tsiviilisikuid. Paljude allikate hinnangul on suurem osa selle nädala jooksul hukkunutest olnud tsiviilisikud.
Kuigi meediast jääb mulje, et Iisraeli vastu suunatud raketirünnakute taga seisab väike hulk Hamasi moslemifanaatikuid, on nendega seotud ka mitmete poliitiliste parteide militaargruppe. Miks? Sest enamus palestiinlasi tunneb, et nende olukord võib tulevikus veelgi halvemaks muutuda.
Eile sõlmitud relvarahu on äärmiselt tervitatav. Ent see ei tähenda sisulisi rahuläbirääkimisi, mille eesmärk on pikaajaliste õiglaste kokkulepeteni jõudmine. Teisisõnu on ainult aja küsimus, millal operatsioon „Sulatinale“ ja operatsioon „Kaitsesambale“ lisandub järgmine operatsioon.
Kuni Iisraeli poolt ei ole reaalset panust Oslo kokkulepete põhjal tekkinud kohustuste täitmisesse või kuni ei suudeta sõlmida uusi kokkuleppeid ning jätkub asunduste laiendamine, ei tule ka rahu.
Praegu näib Palestiina maailmale meelde tulevat mitte siis, kui Iisraeli buldooser lammutab maja või lastakse maha mõni palestiinlane, vaid siis, kui Gazast lendavad raketid Iisraeli poole. Selle tulemusena ei kujuta palestiinlased ette, mis saaks siis, kui nad loobuksid oma õigustest ja rahulolematuse väljendamisest olukorraga. Kas siis maailm unustaks nad hoopis ära?
Nii tundubki paljudele palestiinlastele olukord, kus Iisraelil on õigus end kaitsta, ent palestiinlastel õigust enese okupatsiooni eest kaitsmiseks pole, mitte ainult pettumust valmistav, vaid ka mõistusevastane ja ebaõiglane.
Kas probleemile on lahendus?
Küsimus, mida teha, on üleval olnud juba aastakümneid. On räägitud kahe riigi lahendist (Palestiinlastele oma riik) ja ühe riigi lahenditest (üks võrdsete õigustega riik kõigile).
Olenemata aga sellest, milline mudel lõpuks sõelale jääb, on oluline see, et maailm ümberringi ei reageeriks probleemile leebete näpuviibutustega. Praeguses poliitilises kliimas tunnevad Iisraeli juhtivad poliitikud ennast karistamatuna. Kuni teised riigid, iseäranis Euroopa Liidu liikmed ja USA, ei võta selget seisukohta, mis mõistaks hukka jõu kuritarvitamise Iisraeli poolt, ei ole kuigi palju lootust, et piirkonnas midagi muutub.
Ja lõpetuseks: IDF jagab oma Facebooki lehel linki videole kommentaariga: „75% Sderot linna lastest kannatab post-traumaatilise stressihäire all, sest nad elavad linnas, kuhu tulistatakse rakette. Sinu sõbrad peaksid seda fakti teadma – räägi neile.“
Sderot on 24 000 elanikuga linn Lõuna-Iisraelis, kus Wikipedia andmetel on alla 19-aastaseid 37%, ehk siis pea 9000 last. Kahjuks ei ole keegi kokku arvutanud, kui palju Palestiina lapsi kannatab post-traumaatilise stressi häire käes. Ka põhjalikku uurimustööd tegemata võib väita, et praktiliselt iga Palestiina pere Läänekaldal ja Gazas on kokku puutunud kui mitte vägivallaga Iisraeli sõdurite poolt, siis vähemalt väga käegakatsutava vägivallaohuga.
Post-traumaatiline stressihäire on reaktsioon traumeerivatele sündmustele (näiteks surm), mis vallandab tugeva hirmu, õuduse või abituse tunde. Inimene kogeb traagilist sündmust üha uuesti – ängistavate mõtetena, unenägudena, hallutsinatsioonidena, see võib väljenduda ka füüsilistes reaktsioonides. Häire võib tuua kaasa eluhuvi märgatava vähenemise, ka emotsionaalse ükskõiksuse, keskendumisraskused, ärritus- ja vihapursked.
Ehk oleks viimane aeg hakata kokku arvutama ka selle häire all kannatavate Palestiina laste hulka? Sest milline saab olla ühe piirkonna tulevik, kus on selline hulk traumeeritud lapsi? Paistab sealt ju ainult konflikti süvenemine. Lõppkokkuvõttes mõjutab see meid kõiki ja rahvusvaheline kogukond võiks probleemi ignoreerimise asemel selle lahendamisega ka reaalselt tegeleda.
(Nastja Pertsjonok on MTÜ Ethical Links Palestiina suuna juht, Majd Beltaj on Palestiina inimõiguste ja naiste õiguste aktivist.)
