Närvilised, sihitud tõmblused

Globaliseerunud maailm on väike. Ette kujutada, et USA rahahiiu pankrot meisse ei puutu, oleks naiivne enesepettus. Küsimus on vaid mõjude ulatuses, vaid selles, kui kaua need kestavad. Eesti turul tegutsevad pangad on juba pidanud tunnistama, et Lehman Brothersi põhjaminek riivab neidki.

SEB-i kahju ulatub Eesti rahas umbes miljardi kroonini ning Swedbanki aktsia käis Lehmaniga seotud väärtpaberite tõttu eile ära nii madalal, nagu viimati viie aasta eest. Muidugi ei muutu Eesti kundede jaoks päevapealt midagi, pikemaajalises perspektiivis aga kallineb laenuraha ning karmistuvad veelgi laenutingimused.

USA finantskriisi taustal oleks kahtlemata tervendav näha, et Eesti valitsus lähtub eelarve koostamisel ratsionaalsetest argumentidest ja tulevikuperspektiividest. Näeme aga paraku sihitut, närvilist tõmblemist ja üksteisel vaiba alt äratõmbamist. Igaüks ajab oma joru, eelarve koostajate hulgas ei paista ühtki, kellel oleks terviklik kontseptsioon ning kas või mingisugunegi ettekujutus, mis saab riigist ja selle majandusest, kui kõik plaanitavad maksutõusud teoks saavad.

Maksude üleüldine tõstmine peletab minema välisinvestorid, käibemaksumäära suurendamine lööb jalad alt paljudel ettevõtetel ning suurendab inflatsiooni, mis on meil paraku niigi suur, ja lükkab taas kord määramatusse tulevikku liitumise eurotsooniga. Valimiste aegu lubatud maksureformile tagasikäigu andmine ning uute maksude kehtestamine on niivõrd süsteemitu ja suvaline, et pead hoiavad kinni nii ettevõtted kui ka üksikisikud.

Valitsuse liikmed eesotsas peaministriga paistavad üleüldiseks kujunenud peataolekus ja omavahelises jagelemises täielikult unustanud olevat selle, mis nende tegemistest oleneb, ammugi aga mure selle pärast, kuidas kogu see arutu tants välja paistab. Paraku pole argumenteeritud kokkulepet võimalik saavutada, kui osapooled pole kokku leppinud printsiipides, millest lähtuda. Äkki peaks tõesti laiali minema. Ent kes küll peaks ära sööma selle supi, mille praegune valitsus on kokku keetnud?