Naisena on mul viimase aja uudistes ja arvamuslugudes naisõigusi puudutavaid üllitisi lugedes ausalt öeldes siiralt piinlik olnud. Sookvoodid, kisa ja kära naiste alatasustamise ja alahindamise üle, riigikogus naiste vähesuse üle kurtmine. Ja need, kes julgevad selle kohta arvata, et nui neljaks naiste igale poole toppimine ei vasta tegelikult mingile normaalsele ja ratsionaalsele käitumisele, on siis seksistid?

Naiste poolt on ka tulnud vastuseid ja mõni isegi julgeb võtta sama positsiooni, mis mina võtan — et keskmisel naisel ei tule pähegi oma õiguste pärast lakkamatult viriseda. Kui põhiargument on see, et naist tuleks sama tõsiselt ühiskonna liikme ja töötajana võtta, siis kuidas käib see kokku selle hädaldamisega selle üle, kui raske ja jube naise elu Eestis on? Mina küll sellist inimest tõsiselt ei võta.

Seejuures ei taha ma jätta muljet, nagu arvaksin ma, et naised peavad ebaõiglase kohtlemise lihtsalt alla neelama. Kõigist argumentidest viimase aja meedias näiteks naiste madalamate palkade kohta käiv kriitika on täiesti õigustatud, kui jutt käib täpselt sama töö eest saadavate summade kohta. Võrdõiguslikkuse seadus on Eestis aga olemas ja mina küll aru ei saa, miks peavad erinevad naisõiguslased kogu aeg ühiskonda maha tegema seepärast, et ise ei suudeta ennast maksma panna. Tõeline tõsiseltvõetavus.

Seega — üldiselt ei ole ma argumentide vastu, lihtsalt naiste käitumise pärast hakkab häbi. Üldisest jutust võiks jääda mulje, nagu oleks kogu maailma meestel mingi vandenõu naisi alla suruda. Ausalt öeldes, kui keegi kogu aeg minu kõrva ääres haliseks selle üle, kui paha tal on, ei saaks ma ka hukka mõista tema diskrimineerimist. Austus on midagi, mis tuleb välja teenida enda oskuste ja võimetega ning kui neid ei ole, siis ei ole teiste süüdistamine küll see vahend, millega enda aktsiaid tõsta.

Meesõiguslased on üsna uus nähtus, aga ma hakkan aina rohkem hoidma nende poolele, kuna võrdõiguslikkusega on mindud üsna absurdse ringiga teistmoodi diskrimineerimiseni. Olen kuulnud naiste seas pikki vaidlusi teemal “naise kohta ei tohiks öelda esimees, see on nii diskrimineeriv” ja taolisi vaimusünnitisi on nagu varemgi öeldud, jube on kuulata. Eriti seetõttu, et ükski selline “esimees” minu teada oma ametinimetuse üle niimoodi ei kurda, kui need, kelle arvates tundub kogu maailm alates eesti keele sõnavarast nende vastu olevat.

Probleem tundubki olevat selles, et naisõiguslaste seas tunduvad kõige suuremat kära tegevat justnimelt need, kellesse asi tegelikult ei puutu. Ärinaiste kohtlemise üle arutlevad need, kelle lähim kokkupuude äriga on poes käimine. Termini üle “esimees” aga vaidlevad need, kes on sellisest positsioonist ikka mitu ametiastet madalamal kui nad üldse sellega kuidagi seotud on. Ja kõlab üsna julmalt, aga see tundub tulevat ka mingist isiklikust vihast meessoo vastu, mitte otsesest veendumusest.

Võimalik, et ka see arutlus on üsna sarnane mõnele teisele sõnavõtule antud teemas, kuid ma arvan, et ma väljendan sellega vähemalt mõne naise arvamusi, kellel samuti hakkab piinlik naiste õigustest lugedes. Oma koht ühiskonnas ja töökohas tuleks ära teenida piisavalt kompetentsusega, mitte teistele kogu aeg enda (ala)väärtuslikkuse nina alla hõõrumisega.