Naise kiri töönarkomaanist mehele: palun tule koju, me lastega ei jõua sind enam ära oodata...
Kallis mees. Alustan sellest, et armastan sind väga. Su kaks lasteaiaealist last jumaldavad sind ning nendel väga vähestel hetkedel, kui sa kodus oled, oled sa neile fantastiline isa. Kahjuks oled sa praegu valinud oma elupartneriks hoopis oma töö ja neid hetki, mil sa oled oma lastele isa ja mulle abikaasa, on jäänud nii vähesteks, et ma ei tea, kas ma jõuan sind enam oodata...
Kogu minu ja laste elu seisneb ootamises. “Millal issi täna töölt tuleb? Kas enne seda, kui me magama läheme?” küsivad lapsed minult pea igal õhtul. Liigagi tihti ei jõua sa nende magamaminekuajaks koju… Ning hommikuti lahkud sa kiirustades just siis, kui kaks väikest unist tegelast oma vooditest välja ronivad. Mõnel hommikul oled sa enne läinud, kui nad ärkavad ning jõuad tagasi siis, kui nad magavad, mis tähendab, et te ei kohtugi.
Tihti juhtub ka nii, et sa küll jõuad mingi ime läbi koju, kuid veedad siis suurema osa ajast kas arvutis viimaseid kirju saates või telefoni otsas viimaseid hästi tähtsaid töökõnesid pidades. Lapsed on üliõnnelikud, kui sa uksest sisse astud, kuid siiras rõõm asendub tohutu pettumusega, kui sa nad jälle eemale lükkad ja vaikust nõuad, sest sul on vaja tööd teha. Neid õhtuid, kui lohutan kahte pisarais mudilast teises toas, kes igatsevad oma isa, on saanud liiga palju…
Mõnda aega tagasi olid vähemalt nädalavahetused meie omad. Mäletad neid vahvaid spaakülastusi ja autosõite ning avastusretki metsades ja jõgede ääres? Sa nautisid neid sama palju kui lapsed ning lapsed räägivad tänase päevani neist kordadest, mil sa nendega koos jooksid ja metsas käbisid korjasid ning puunukke meisterdasid. Sina isegi oled neid meenutanud ja tunnistanud, et meil oli koos väga tore ning lubasid lastele, et me teeme seda kindlasti veel!
Nüüd meil nädalavahetusi enam pole. Poolest laupäevast oled sa kadunud, sest mõni kriis vajab tööl lahendamist, ning pühapäeva lõunast hakkad sa valmistuma uueks nädalaks. Puhkusi planeerid sa vastavalt sellele, kuidas tööl olukord on, ning tavaliselt on olukord selline, et sul pole võimalik lahkuda. Ma ei mäleta, millal sa viimati puhkasid, sa ise ka ilmselt ei suuda seda meenutada.
Pika jutu kokkuvõtteks — mu lastel ei ole isa ja minul ei ole abikaasat. Me oleme pikka aega oodanud ja lootnud, et äkki varsti saame su tagasi, aga olukord ei näita mitte mingisuguseid paranemise märke ja me oleme väsinud.
Kallis mees. Ma lõpetan samamoodi, nagu ma alustasin. Ma armastan sind väga. Su lapsed armastavad ja igatsevad sind väga. Palun tule koju. Me ei jaksa sind enam oodata…
