“Ta maeti Tallinna Aleksander Nevski kalmistu sõjaväelaste osasse 1986. aasta märtsis. Haud asub sissepääsust vasakul,” kirjutab Petrova.

Ekspressi küsimusele, miks polkovniku hauarahu häirida, vastab pensionär, et tal ei ole just kerge käia Tallinnas oma onu haua eest hoolitsemas.

“Viimati käisin seal 1990. aastate algupoolel. Nüüd on Eesti viisa saamine pensionärile tõeline piin.”

Petrovat vaevab kartus, et “onu hauakivi võib keegi ära rikkuda, kui pronkssõduri pärast nii palju pahandust tuli ja rahvas selle ette ka kalmistule massiliselt kogunema hakkab.”

Petrova lisab, et Tallinna saabunud polkovnik 1958. aastal pärast tegevteenistusest reservi lahkumist. “Ta töötas seal mingis tehases, käisin onul ja tädil külas igal suvevaheajal.”

Pronkssõduri küsimuses pensionär Petrova seiskohta võtta ei soovi, aga rõhutab, et tema onu ühishauda matmise ettepanek “on kantud inimlikust murest sugulase haua pärast”. Refereeritud artikli täistekst Eesti Ekspressis