Näiteks kui kolisime, siis põrutas juhtkond välismaale messile ja töötajad jäid tööd tegema. Helistati, et kohe tuuakse meile uut mööblit ning kindlal kellaajal on auto ees. Meie ametlik tööaeg lõppes enne seda kellaaega.

Nii kui mehed seda kuulsid, pani suurem osa minema. Mina jäin kahe noorema inseneriga sinna. Saabunud auto osutus veokiks, mis oli täis kappe ja muud kraami, mis tuli sealt alla vinnata ja sisse kanda. Autojuht seda ei teinud, kuna see ei kuuluvat tema tööülesannete hulka ja selle eest talle ei maksta. Mina ja poisid kolmekesi kandsime.

Järgnenud päeval oli üks poistest seljavalu tõttu haiguslehel ja teisele oli läinud sõrme pind, mida ta käis tööajal arsti juures välja võtmas.

Ülemused tulid tagasi ja tõdesid, et toredad kapid. Ütlesin, et meie kolmekesi tassisime need sisse, muidu oleksid need õue jäänud. Ei tulnud sealt möh, mäh ega aitäh.

Seljavaluga kutt oli kokku haige kolm päeva. Teine läks pärast pinnu väljavõtmist koju oksendama – äkki mingi mürgitus. Minul valutas ka mitu kohta, aga käisin tööl edasi.

Siis aga jäin mingisse vastikusse grippi ja üsna raskelt. Ülemuse kommentaar oli, et ma olen kogu aeg haige ja lähen firmale liiga kalliks maksma. See oli kolme aasta jooksul esimene kord, kui olin haiguse tõttu töölt ära. Pole ka laste haiguse tõttu kunagi töölt puudunud ega tööajal arsti juures käinud.

Mehed on pidevalt töölt ära ja keegi ei kommenteeri ning isegi igal alustaval inseneril on suurem palk kui minul. Selles töökohas ei peeta lugu ei sellest, et teed hästi enda tööd, ega ka sellest, et teed asju, mida tegelikult tegema ei peaks. Isegi tänada ei osata. Ajab vihale ja otsin praegu uut töökohta.