Naine: olen kõigi teie õnnelike inimeste peale nii pagana kade!
Mul ei ole mitte midagi vaja tegelikult, et olla õnnelik. Mind lihtsalt tabavad mõnikord nukrusehood. Tõsijutt. Täiesti tüüpiline on, et mingil seletamatul põhjusel muutun ma vahel nukraks ja siis on nii mõttetu tunne.
Tahaksin hoopis olla kuulus - näidata, tõestada, et ma olen midagi ja põhjendada oma eksistentsi.
Ma olen üle 30 aasta vana, vallaline ja oma töös silmapaistmatu. Ma olen täiesti mõttetu. Mulle sobiks üks neist variantidest: et ma oleksin täiesti vastupandamatu naine või et ma oleks oma töös täielik äss, spetsialist, asendamatu või siis et ma elaksin superõnnelikku pereelu. Sellest viimasest olen unistanud pool oma elu. Viimast aga on üliraske saavutada, sest pooli mehi ma põlgan ja ülejäänud pooled mehed põlgavad mind. Nimelt, niipea, kui olen leidnud kellegi, kes mulle meeldib, riputan end kaela ja määrin end pähe, kuni tal tülgastus tekib. Alati on kellelgi tülgastus, kas minul või mehel. Alati tekitab komplekt mina ja mees kummaski pooles okserefleksi. Ma pole vist elu sees kogenud armastust, kuigi ma olen juba üle 30. Ma olen vist ebanormaalne.
Iga kord, kui ma olen õnnetu, hakkan ma sellele mõtlema. Ma mõtlen ja sõiman mõttes ennast või kedagi teist, et hakkaks kergem. Mind ajab hulluks, et ma ei suuda üle saada tõketest teel õnneni.
Mõnikord - isegi sageli - olen ma tegelikult õnnelik ka. See on siis, kui ma suhetele ei mõtle. Siis ma olen eriti õnnelik. Vahel olen mõelnud, et äkki peaks end kastreerida laskma, äkki siis laheneks ka probleem.
Vallaline olla on sigahea, lihtsalt meeletult, kohutavalt hea. Aga ainult siis, kui ei ole seda vastikut, rõvedat, hulluks ajavat nukrat tunnet - seda tunnet, et mul oleks õnneks justkui kedagi vaja, seda tunnet, et tahaks helistada kellelegi, tahaks kuulda mõne mehe tunnustavaid sõnu, seda pagana närvilist ebanormaalset tasakaalutut ei-tea-kust tulevat tunnet, et mul on midagi puudu.
Mida värki? Kust ma võtan selle pagana mehe, kes mu jalust nõrgaks lööks ja ise jooksu ei paneks? Võimatu on teda võtta või kuskilt leida. Mida rohkem otsid, seda vähem leiad, mida vähem otsid, seda rohkem leiad. Tuleb teha nägu, et sul on savi, sa ei otsi, sind ei huvita. Kusjuures näo tegemisest ei piisa, peabki olema savi.
Ma kannatan nendel pagana nukratel hetkedel nii palju, vahest siis vähem, kui suudan neist üle olla. Ja ma suudan olla vahel juba nii pagana tugev, kuni kohtan kedagi, kes mu tasakaalust välja lööb. Pagan küll, ma pean kolima üksikule saarele, kus ei ole vallalisi mehi. Suhtes mehi ma põhimõtteliselt ei vaata. Ma olen nagu invaliid, et vajan tasakaalus olemiseks eraldatust.
Mismõttes? Mulle meeldib olla üksi, mulle meeldib kõik. Aga kui ma näen oma silmaga romantilist armastust pealt, olen ma nii pagana kade. No mida see peab tähendama? See kadedus on üks kohutav asi, see ei lase absoluutselt elada. Tegelt on ju ükskõik, mille peale sa kade oled: ikka ei lase elada.
Ma olen nii pagana kade teie kõigi peale hetkel. Tõsijutt! Kui sul on rohkem raha või kui sul on mees või kui sul on vähemalt meelerahu. Eriti kade olen ma siis, kui sul ei ole mitte midagi rohkemat kui minul, aga sa suudad olla rahul. Vot see on tõeliselt kadedakstegev!
