Naine lõi kööginoa rindu ja läks linna peale pidu panema
Mingid feministid kiljuvad selle kohta palju, samas on "huvitav" näha, kuidas seda palli mängitakse ainult ühte väravasse. Ehk siis ühele poolele on see "võrdõiguslikkus" rohkem suunatud, kui teisele poolele. Mõned näited.
Perede osas pole meestele kunagi sõna ega õigust antud. Kui paar lahutab, siis automaatselt antakse lapsed emale. Keegi mitte kunagi isegi ei mõtle ega aruta seda, et asi võiks olla hoopis vastupidi. Automaatselt on mees see, kelle süü läbi abielu katki, automaatselt on tema see "kuritegelik pool" ning krokodillimõõdus võltspisarate valajast naine on see pühak. Mehelt praktiliselt kooritakse seitse nahka, lapsed võetakse ära ning on veel hea, kui mingisugunegi võimalus jääb talle, et lapsi kasvõi kunagi näha. Ning seda peetakse täiest loomulikuks! Võrdõiguslikkus? Ei, totaalne kamarajura!
Aastaid muudkui aga reklaamitakse igat liiki tasuta tervisekontrolle naistele. Tulge ja uurige, kas teil on rinnavähk! Tulge ja uurige, kas teil on emakakaela vähk! Ja mida iganes. Ning kõigi nende aastate jooksul ei ole mitte kordagi olnud kampaaniaid meestele. Samas on fakt see, et meeste eluiga pidevalt väheneb. Hea, kui mees tänapäeva Eestis pensionieani välja veab, samas kui naine muudkui aga laseb leiba luusse samas vanuses, nautides oma vanaduspõlve. Ei ole enam haruldane, kui mehed juma 50. ringis surevad ning aina rohkem ja rohkem saabub uudiseid, kus mehed surevad juba 40. ning isegi 30. eluaastates. Aga ei, kus sa sellega, see pole ju probleem. Naistel on ju kõik hästi, siis on ju kõik korras.
Töötasu - muudkui aga nõutakse sama tasu, mis mehed saavad. Seda igas valdkonnas. Vaatamata tõsiasjale, et igas valdkonnas naised ei saagi tööd teha, näiteks rasket füüsilist koormust nõutav amet. Ehk siis naised võivad nõuda, et neid nendele töödele palgatakse, aga selle töö raskemad osad peavad ikka mehed ära tegema, kuna naine lihtsalt ei saa. Aga palka samas peab ta saama sama palju. Mille eest?
Või siis olukord, kus firma paneb suured rahad selle alla, et koolitada välja omale töötaja ning mõne kuu pärast on see töötaja lapsepuhkusel. Firmal raha praktiliselt raisatud, kuna seda ressurssi kasutada enam ei saa. Palka uus, koolita seda, raiska veel raha. Ning veel vaata, mida selle ajutise töötajaga teha, kui esimene peaks lapsepuhkuselt tagasi tulema. Ning kui tuleb, siis peab teda võib-olla veelkord koolitama, kuna asjad on vahepeal aastaga muutunud. Ning siis, vaevalt aasta pärast heal juhul, on ta taas lapsepuhkusel? Ei tea milleks peaks maksma samasugust palka võrreldes meestöötajaga sellises olukorras naistöötajale, kui meestöötaja on nende kolme-nelja aasta jooksul tööl kõik kolm-neli aastat, samal ajal kui see naistöötaja on pool sellest ajast, heal juhul, olnud eemal?
Pere ju võib olla tore ja puha, aga ausalt, mismoodi ja miks peaks selle töötaja pere huvitama mind kui tööandjat? Mina tahan töötajat, kes käib minu juures tööl niipalju, kui võimalik ja teenib mulle raha, mitte ei too oma lapsi ilmale ja seda minu kulude ja raha eest.
Vaadatakse naisele veidi viltu otsa või tehakse mingi arusaamatu kommentaar ja kohe kisa lahti - seksuaalne ahistamine. Samas võivad naised samu asju ja seda isegi mitte kaudselt, vaid otse, teha meeste kohta ja nii avalikult kui tahavad, ning keegi ei ütle midagi, sest see on lubatav? Naisele ei tohi keegi isegi vihjata, et ta ei ole mingist asjast teadlik või siis keegi norib või naerab tema üle ning kohe nimetatakse seda alandamiseks ja õiguste piiramiseks, samas võivad naised teha seda igal pool - lehes, raadios, teleris, avalikus kohas, kinolinal jne, ning see on lubatav?
Mees annab naisele kõrvakiilu (ning olgem ausad, mõni inimene seda lihtsalt väärib) ning juba poleemika lahti, et "naisepeksja", samas kui naine seda teeb ja vägivalda rakendab mehe peal, siis see on lubatav, lausa naerdakse mehe üle ning öeldakse, et ise oli süüdi ja mis ta on siis selline vuss? Naine võib minna kohtusse kõrvakiilu eest õigust nõudma, mees aga ei saa mingit õigust.
Isegi siis, kui naine lihtsalt pahas tujus (et sõbrannaga tülis on) mehele kodus kööginoaga kaks korda rinda lööb ning siis läheb linna peale pidu panema, samal ajal kui mees põrandal verest tühjaks voolab (tõestisündinud asi tutvusringkonnas, peaks ka lisama, et see oli laps, kes oma isa sellisena leidis ning kiirabi kutsus ning isa viimasel hetkel päästeti, ning ta siis veel "armastuse nimel" naise kohtusse ega vanglasse ei saatnud)? Aga loomulikult, meie "võrdõiguslikus" ühiskonnas on see võrdsus kehtiv ainult ühele poolele, teine pool on ise süüdi, milles iganes.
Ja nii edasi, ja nii edasi, ei jõuagi kõike üles loendada, liiga palju on. Iga pisiasi meeste poolt kistakse rambivalgusesse ning siis kisatakse või suuri võltspisaraid valates nõutakse võrdsust ja õiglust, naiste "vägitükid" aga - mis on küllaldased ja ei jää meestele ei alla ega vähemusse - vaigitakse kas maha või peetakse lubatavaks või öeldakse "ah, oligi mehe süü, nüüd sai mis tahtis". Ehk siis, seni kuni asjad ikka TÕESTI võrdsed ei ole, pole vaja ka seda pläma ja kamarajura ka laiale ilmale tuututada. Haiglane on lugeda seda, kuidas ühe poole probleemid nii üle paisutatakse, teise poole probleeme aga totaalselt ignoreeritakse.
