Nägu: Andres Raid

Endine telemees ja praegune lihtsalt mees, kes tegeleb õpikutega. Raid hindab kümnemiljonist tralli õppekavade ümber

Selgita mulle, kes ma käisin koolis umbes sada aastat tagasi, mil kõik ühest ja samast raamatust õppisid: mis kuradi asi see paljukirutud õppekava üldse on?

Antud juhul on vaidlusaluseks küsimuseks üldhariduskoolide õppekava ehk teiste sõnadega õppeplaan, mis määrab selle, mida õpitakse, millises mahus, millise suunitlusega ja milline peaks olema see inimene, kes lõpetab üldhariduskooli.

Seega ei ole küsimus ainult mingi kursuse läbimises, eksamil mittepõrumises ja statistiliste numbrite tagaajamises, vaid selles, et koolilõpetaja oleks sotsialiseerunud kodanik, kes saadud teadmiste ja kujunenud hoiakute abil saab elus hakkama, on kodanik selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Õppekavade üldosa ongi sisuliselt dokument, kus see kõik kirja on pandud.

Kooli esmane asi on kindlustada õpilasele tema arenguks vajalikud tingimused, mitte ajada taga haridusametnike heakskiitu mingite numbriliste näitajate eest, lähtekohaks saab olla ikka ainult VAJADUS. Arvan, et end lohutada, et meie õppekava on pea sama hea kui keegi teine on väär. Me peame olema paremad, targemad — see oleks meie püsimajäämiseks parem garantii kui ükski suurtükk või uus lahingulaev viimaseid halvustamata. Ma võin sellest tunde rääkida.

Miks sinu kirjastus (Avita) selle õppekavade asja vastu nii elavat huvi tunneb? Räägi välja, mida taotlete.
Olime päris elevil, kui 2000ndal aastal TÜ õppekavade arenduskeskus õppekava üldosa koostamise ülesande riigilt sai, paraku pole tollasest seltskonnast kedagi alles, tähtajad muudkui nihkuvad ja mingit märki valmissaamisest ka pole.

Mõnes mõttes on siin keskusele ka liiga tehtud — neilt nõutakse midagi, mis neile üle jõu käib. Kuna kirjastus on põhiliselt orienteeritud õpikute väljaandmisele, siis on ju ülimalt oluline valitsev selgus. Selge, konkreetne, teaduslikult põhjendatud õppekava annaks võimaluse teha paremaid õpikuid, töövihikuid jne. Kirjastus ei hakanud ise mingit õppekava tegema, vaid lihtsalt otsis kokku spetsialistid, kes on suutelised seda õppekava kokku panema, omavad vastavat ettevalmistust, kogemust ja ka tahet, lisaks võtavad endale ka vastutuse tulemuse eest.

Kuule. Meie kummaline haridusminister Mailis Reps soosib igati just oma nõuniku Urve Läänemetsa tehtud õppekava ja tegemist on poliitilise rahajagamisega? Või mis siin rääkidagi. Selline käitumine oleks justkui lubamatu saast.
Arvan, et Reps on käitunud targasti võttes endale tõepoolest spetsialistidest nõunikud. Mis puudutab Urve Läänemetsa, siis vaieldamatult on ta eesti õppekavade suurimaid spetse, omab just sel alal teaduskraadi ja on lisaks ka Rahvusvahelise Õppekavade Arendamise assotsiatsiooni sekretär ja tema vastavasisulised ettekanded on rahvusvaheliselt olnud kõrgelt hinnatud.

Mis puutub poliitikasse, siis pole Läänemets olnud ühegi partei liige ega ole seda ka praegu. Muuseas, tema eestvõtmisel koostatud õppekavade üldosa koostamisel on abiks olnud ka sellesama Tartu Ülikooli helgemad pead, kellega ülikooli Õppekavade Arendamise Keskus (ÕAK) koostööd ei otsinudki…! Poliitilisusest veel niipalju, et õppekava ei saa olla poliitiline dokument, mis lähtub erakondlikest huvidest, sellele järeldusele tulemine eeldab küll arengupeetust.

Kuulu järgi otsib Reps praegu koostööd kõigi erakondade esindajatega konsensuse saavutamiseks mitte selleks, et milline või kelle õppekava on parim, vaid eeskätt just sealolevate printiipide kooskõlastamiseks. Siin tasuks põhimõtteliselt võtta eeskujuks USA, kus küll aegajalt vahetuvad presidendid, kuid tagaplaanil poliitikat kujundavad ja nõuandvad spetsid on ikka samad, seda sõltumata parteilistest, soolistest või religioossetest tõekspidamistest.

Oot-oot. Midagi on siiski ju ka TÜ ÕAK kirja pannud. Millised siis need erinevused on?
Ülikooli ÕAK on koostanud terve hulga teese, mida spetsialistid õppekavaks küll nimetada ei saa. On lahatud küll isiksust, on räägitud vajadusest olla õnnelik jne (vt koduleheküljelt). Paraku on tunda, et õppekavade alast teoreetilist baasi pole, sama puudutab ka koolipraktika tundmist, mis oleks tegelikult elementaarne.

Noortelt, ehkki hakkajatelt inimestelt, on seda raske ka nõuda, lisaks pole ka TÜ-l õppekavade viljelemise traditsiooni ega kahjuks ka professuuri. Varem tegeldi nende küsimustega pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudis, mis on aga likvideeritud, midagi asendavat pole aga loodud.

Aga ole aus. Kirjastus ajab siin taga oma enda ärihuve, nii on vähemalt kirjutanud “Postimees”? Ja õigesti ju on.
Siin on vastus üsna ühene — ei aja. Mõelge ise — millist õpikut on võimalik välja anda õppekavade üldosa põhjal!? Üldosale järgnevad ju ainekavad, mis omavahel integreeritult määravad ära, mis mahus, mis moodi, mis kooliastmel ja millistel eesmärkidel õpetatakse matemaatikat, muusikat, emakeelt ja kirjandust jne — alles siin saame rääkida õpikutest, mis ühe või teise AINEKAVA alusel tehtud.

A/S Bit on osalenud, nagu öeldud, vaid üldosa koostamisel ja siingi vaid töörühma koostamisel. Lisaksin siia ka veel missiooonitunde, kuid see sõna on muutunud kahjuks harvemini kasutatavaks ja lisaks võime siin ka pejoratsioonist rääkida. Muidugi oli Postimehes juttu ka sellest, kuidas eelpool nimetatud Läänemets juhib keskerakondlikult kirjastuse tegevust, mis tagasihoidlikult öeldes on kahetsusväärselt ekslik informatsioon.

Okei. Millest siis see nii terav diskussioon nende kavade üle?
Aga eks see ole meile nii omane.Ka eelmise vabariigi ajal oli siin õppekavade spetsialist, tänagi klassik, Hilda Taba üsna ebamugav tegelane. Ja läkski Taba Ameerikasse, kaitses seal hiilgavalt doktori just õppekavade alal ja on tänini tsiteeritav üle maailma, rääkimata tema põhimõtete järgimisest. TÜ on ju saanud miljoneid selle kava koostamiseks, aga nüüd võta näpust, keegi teeb selle valmis ilma pennigi riigi raha kulutamata.

Ja lähebki lahti — kas meil keeratakse nüüd rahakraan kinni, mis meist edasi saab, äkki hakkab mingi riigikontrollgi huvi tundma kuhu raha on pandud ja miks kava pole jne jne. Üldiselt äärmiselt inimlik. Aga peaks ju olema professionaalne kõigepealt. Meil on ju pahatihti nii, et mingi ametnik osutub mingi koha peal olevaks, mis annab talle juriidilise õiguse mingite asjade üle otsustamiseks. Kui aga antud asjades professionaalset arusaamist, vastavat ettevalmistust pole, siis pole ju tegelikult moraalset õigust asjades kaasarääkimiseks, veel vähem otsustamiseks.

Peetakse üsna loomulikuks, et opisaalides tegutsevad meedikud, torusid paigaldavad santehnikud ning kosmoses sehkendavad astronaudid — haridusküsimustes aga arvatakse millegipärast üksmeelselt, et siin on kõik spetsialistid, kahjuks.

Mis nüüd edasi saab?
Lootus pole kadunud, et terve mõistus võidab. Vahepeal ju isegi räägiti üsna tõsiselt, et võtame õppekava üle näiteks soomlastelt ja asi vask. No kuulge, see toimib vaid kindlas kultuurikontekstis! Sama loogika alusel võiks üle võtta soome kirjanduse, inglise teatri, itaalia ooperi, maroko keskmaajooksjate ettevalmistuse — ja näete, et…midagi ei muutu.

Ei hakka me paremini laulma ega olümpialt kamalutega kulda tooma. Kui Reps saab kätte kahe miljoniga selle, mida Maimets 10-ga ei saanud, siis on ta ju küll kasudega kaubelnud ja loodetavasti ei meelita eraärisektor teda üle!