Üheks põhjuseks on muidugi endiste kommunistide juhitavate erakondade mõistusabielu võimu juures. Või mis endised kommunistid või mis endised punased. Et noored ka asjadest aru saaks, tuleks seda muret tegelikult avada. Aga vaatame, missugust sousti endised kommarid kõige enam oma õigustamiseks ajavad.

Head ja halvad kommunistid
Jutt on umbes selline, et Stalin oli paha ja stalinistid olid sead. Siis tuli aga vuntsidega timuka asemele kiilaspäine Nikita Hruštšov ja algas suur sula. Nagu Hruštšovil poleks käed küünarnukkideni verised olnud.

Inimnäolise kommunismi ehitamise kaunid hetked kustusid kui meelepete ja idealistidest komsomolidest said samasugused kompartei karjeristid nagu vähem idealistlikud tüübid, kes end inimnäolise sotsialismi lora peale ei kulutanud.

Kahepalgelised valetajad kommunistid
Puhmaskulmse Leo Brežnevi aegsed kommarid olid juba tüüpilised libedikud, üle laipade ronijad, kohanejad, nagu kõikesööjad limukad. Tööl räägiti lolli kompartei juttu, kodus saunas õllekannu taga kiruti ülemusi ja sedasama lollust, mida hommikul tähtsa näoga suust välja aeti. Nüüd kuulutavad nad kõva häälega, ega keegi meist seda jama tõsiselt ei võtnud, aeg oli selline. Veendunud stalinistid nagu näiteks Arnold Meri on oma sirgjoonelisusega ju palju ohutumad kui brežnevlastest maotud ja nöotud vingerdajad.

Komunistid-spetsialistid
Sagedane väide endistelt kommaritelt ja tihti ka komsomolkustelt, et ühiskonna parem osa lihtsalt pidi komparteisse astuma, kuna see võimaldas nende aktiivsete ja tarkade inimeste tegevusvabadust. Sittagi, tegelikult just tõelised oma ala spetsialistid võisid kompartei rahulikult puu taha saata ja suutsid ikkagi omale teatud tegevusvabaduse kätte võidelda. Noh, näiteks Endel Lippmaa, Harald Keres, Paul Ariste said ka ilma komparteita hakkama.

Aga Andrus Ansip oli ilmselt kusine keemik, et direktoriks saamise unistus tuli realiseerida komparteis, rajoonikomitee instruktori õ-kategooria redelipulgal.

Vabadusvõitlejad-kommunistid
Sageli räägivad kommarid, et kui eestlased poleks komparteisse astunud, oleks venelased tulnud ja palju hullemaid sigadusi teinud. Hale jutt. Mida tegid näiteks taanlased saksa okupatsiooni ajal. Nad ei hakanud küll avalikult astu, kuid seda enam passiivselt. Nad võtsid kõiki okupantide korraldusi punkt-punktilt ja täht-tähelt ning ajasid sakslastel kogu valitsemise lihtsalt totaalsesse kaosesse ja süüdistada polnud kedagi.

See tõhus vastuhakuvorm eeldas taanlastelt muidugi tohutut rahvuslikku kokkuhoidu. Just eestlaste seas oli palju kommareid, kelle teod meie rahvuskeha ühtsust usaldamatusega puresid ja purevad edasi.

Mõtlemist peaks siin olema kõigile Eesti inimestele — kas endised kommarid ikka viivad meie elu edasi või oleks aeg neile igaveseks praštšai hõigata. Ja palju neid kommareid siis õieti oli, et nad tähtsalt edasi tuututavad? Eestlasi oli komparteis ehk 6-8% rahvastikust, enamus olid ju ausad inimesed. Või peab meie sisemine ja tõeline vabanemine toimuma ka tõesti kahe lainena nagu Ukrainas või Gruusias? Valik on meie.