NÄDALA KOMM: Pedofiilia vundament on Eesti vanemate kaledus oma laste suhtes
Selle juures on aga üks pisike nõks: selleks peavad kõrvalseisjad asjast teada saama. Ses mõttes on pedofiilia vaat et üks kurjemaid nähtusi inimloomade ilmas.
Inimese seksuaalset sättumust ei saa muuta. Heterod jäävadki ihaldama vastassoo esindajat, homoseksuaalid jäävad homoseksuaalideks, vägistaja vägistab iga võimaluse tekkides, lapsepilastaja ei suuda kunagi “paraneda” laste ihalemisest (keemiline kastreerimine ja muud analoogilised vahendid muudavad tegelase vaid füüsiliselt võimetu(ma)ks, kuid ei võta tema peast kuvandit, mille teokstegemiseks on ju muidki võimalusi peale konkreetse isikliku penetratsiooniakti).
Hetero- või homoseksuaalseks olemine ei oma minu silmis mingit vahet, kui tegu on täiskasvanud ja võrdselt vabade inimeste isikliku valiku ja eelistusega. Mu meelest on suhteliselt tobe see pidev materdamine, mis justkui üritaks väita, et homoseksuaalsus on mingi “uus moeasi”, mis järsku kuskilt ilmus ja nüüd pandeemia mõõtmeid hakkab saavutama.
Homoseksuaalsus on aegade algusest (inim)loomariigis eksisteerinud ja nii palju kui statistikast võib järeldada, ei ole homoseksualistide protsentuaalne osakaal ühiskonnas küll mingil moel plahvatuslikult kasvamistrendis. Asi on lihtsalt aja märgiks olevas “kõva häälega asjadest rääkimises ja eneseavamistes”. Eks ole, 20-30 aastat tagasi ei kiputud avalikult homod olema, sest see oli tabuteema?! Aga täpselt samamoodi ei kippunud keegi Kroonikas oma voodielust ja rindade endistest ja uutest parameetritest rääkima…
Pedofiilia ei ole kindlasti vastastikkusel nõusolekul toimuv seksuaalne läbikäimine. Ja ses mõttes on see jälk, alandav, argpükslik, mannetu ja hale. Nagu vägistaminegi. Ses osas ei arva liberaalsest suhtumisest mitte midagi ning pooldan taoliste indiviidide ühiskonnast isoleerimist igaveseks. Mu poolest leidku üksteisest nii emotsionaalset kui seksuaalset lohutust…
Selle kõigega seoses painab mind aga hoopis olulisem teema. Selline, mis ilmselt siinses rubriigis kõige kohasem polegi, aga tegelikult tugevalt asja taustaks on. Seega, kui suudate, siis elage üle ka alljärgnev proosa.
Lapsepilastamise juures ongi see hirmus lugu, et selle ohvrid ei julge pahatihti minna isegi oma vanemate, saati siis Kroonika jutule. Miks? Sest lapsed ei tea, mis asi see on, mis nendega aset leidis. Omavahel võitlevad segased emotsioonid ja varajasest lapsepõlvest peale sisendatud käsud-keelud-korraldused: kurbus, valu, abitus, teadmine, et täiskasvanutel “on alati õigus ja nemad juba teavad, kuidas asjad käivad”, hirm selle ees, et äkki ema-isa on pahased, jne-jne.
Vot sellest viimasest peaks hoopis rääkima ja kõiki praeguseid ja tulevasi lapsevanemaid harima juba põhikoolist peale: lastel peaks olema loomupärane õigus oma vanemate usaldusele ja toele. Mitte, et tugi tähendaks kõigi laste tegude pimesi õigeksmõistmist, hoopiski mitte, aga seda, et laps saab alati oma vanemale hinges või mõttes olevad teemad ära rääkida ning kindel olla, et vanemalt tuleb selle peale aus ja argumenteeritud kogemusele põhinev ettepanek, millisesse “lahtrisse” (hea või halb, õiglane või ebaõiglane, seaduslik või ebaseaduslik) ühe või teise nähtuse meie ümber paigutada võiks.
Kui ma enda ümber toimuvat vaatan, näen uskumatut ignorantsust oma kõige kallimatega — lastega — ümberkäimisel. Valutegevalt palju on isegi avalikult sellist kohtlemist, mille tagajärjeks saavad olla vaid oma vanematest esimesel võimalusel emotsionaalselt distantseeruda üritavad lapsed. Sellised, kes juba maast madalast harjuvad mokka maas hoidma, mitte oma arvamust omama ega liiga silma torkama… sõnaga, sellised lapsed, kes üritavad oma olemasoluga vanemaid mitte liiga segada.
Sellised lapsed on pedofiilidele ülikerge saak ja väga tõenäoliselt ei saada asetleidnust kas üldse teada või siis saadakse väga pika ajalise viitega. Soovite näiteid?
Umbes kaks aastat tagasi Pro Kapitali maja parklas: kõikidele hetkel ühiskonnas kehtivatele ilustandarditele vastav noor blondiin veab pisikest, max 1,5-aastast kogu hingest kisendavat tegelast üht kätt pidi uhkesse autosse.
Väike tegelane jonnib. Ilmselgelt. Blondiin on üle keskmise ärritunud. Ilmselgelt. Topib pisikese tagaistmel turvatooli ja rapakate liigutustega üritab turvavööd kinni saada. See on raske, sest tegelane jätkab kisakooriga ja võtab “vibuasendeid”. Ja siis… kaas lendab pealt ja laps saab lahtise käega kümmekond väga kõva lööki vastu pead ja rindkere ja lisaks paar möiret, mida ema küll väga selgelt üritab ohjes hoida.
Paar nädalat tagasi. Ootamatult olen toidupoodi piima ja leiva järele tulles sattunud keset “suursündmust”: Rocca al Mare kaubanduskeskust avatakse veelgi suuremalt. Tülgastavalt palju rahvast ja enamik neist peredega (loomulikult!). Järsku läheneb kolmeliikmeline pere, edevad ema-isa ja nende umbes 3-4-aastane tütar.
Panen neid tähele, sest tüdrukuke nutab — lapse nutt tõmbab alati tähelepanu. Ema-isa on aga asjast väga häiritud — kurat võtaks, meie igati ilus pere nüüd järsku niimoodi ebameeldivat tähelepanu püüdmas! Ja kõik ainult selle pärast, et jõmpsikas ulub ja jonnib! Ptüi!
Kummarduvad närviliselt kordamööda plikakese kohale ja sisistavad talle ähvardusi, mis kõik juhtub, kui ta jonni otsekohe ei lõpeta. Ja siis, ema heidab vargsi kiire pilgu ümberringi (ega pole vaja, et keegi seda näeks ju!) ja rabab seejärel väga karmilt tüdruku ilusa punupatsi ja pool kaela raudsesse haardesse, pigistab kõvasti ja silmad vidukil sädemeid pildumas laseb sõnavalingul tulla…
Neid näiteid on niiiiiii palju veel!
Panen neid valusalt tähele, sest lubasin endale lapsena, kui olin sunnitud enamuse ajast ühe oma vanema ettearvamatute tujude ja vaimse terrori tõttu kartma, et ma jätan selle kõik meelde ja MITTE KUNAGI oma lastele nii ei tee!
Nüüd, kahe lapse emana, suudan aru saada, kuidas võivad lastega ettetulevad olukorrad meie emotsioone manipuleerida. Oo jaa! Nad suudavad meid proovile panna.
Aga samamoodi teevad ju ka paljud täiskasvanud meie ümber, kas pole?!? Aga enamasti ei tungi me täiskasvanuist manipulaatoritele kallale, on ju nii? Sest kuskil kuklas on meil teadmine, et see ei ole õige ja väärikas käitumine.
Mispärast siis nii elementaarseks peetakse laste füüsilist või vaimselt traumeerivat “korralekutsumist”?
Olen jõudnud arusaamisele, et see tuleb lihtsalt lapsevanemate lauslollusest. Inimesed saavad füüsiliselt täiskasvanuks, aga vaimselt ja emotsionaalselt ollakse täiesti rohelised. Ja see ei ole nende endi süü! Sest enamasti on nendegi vanemad samasugused ning koolides ei õpetata kõige elementaarsemaidki tõdesid inimpsüühika mehhanismidest ning sellest, milliseid olukordi ja nendega kaasnevaid tundmusi inimese elukaare jooksul aset leiab ning kuidas neid tundmusi endast läbi lasta, nendega tutvuda ja seejärel rahumeeles toimetada.
Ja nii me ei oskagi aru saada ei iseendast, inimestest, kellesse me armume (see on ju lihtsalt kõrgtuuridel möllav kehakeemia!), aga kellega seejärel tihti enam suheldagi ei suuda. Ega ka oma lastest, kes sünnivad tegelikult õigusega vanemate tingimusteta armastusele…
Oma peresid, lapsi saame kaitsta ainult oma lähedasi endale lähedal hoides. Mitte ilmtingimata füüsiliselt, vaid eelkõige hingeliselt lähedal. Selliselt, et pere moodustab usaldusringi. Kolmandaid isikuid (s.h. kurje perverte) ei saa me tegelikult kuidagi mõjutada.
Pika jutu kokkuvõte?
Kutsun kõiki meid üles mõistma, et lapsed on taevast! Nad sünnivad headena ja on valmis headeks jääma, kui neid hästi hoida. Nad armastavad meid esialgu pimesi ja loobuvad sellest armastusest (ja põhjusega!) vaid siis, kui me selle nimel ise tõsiselt “vaeva näeme”.
Lapsed ei jonni meie kiusamiseks ja üle piiri ajamiseks — nad jonnivad sellepärast, et nad on siiralt kurvad, kui ei saa enda soovitut, ning proovivad meile mõju avaldada. Väikeste inimestena ei ole neil lihtsalt veel nii võimsat “tööriistade” arsenali kui täiskasvanutel, et soovitud mõju läbi viia.
Kui lapse jonn maha suruda räuskamise ja rusikatega, õpib laps tegelikult ainult seda, et räuskamise ja rusikatega saavutab siin elus ikka tõsiseid tagajärgi, sest näe! minu niiiiiii suure südamesoovi suutsid nad ju niimoodi murda.
Ainult lapsega lähedane olles võib kindel olla, et mure või hirmu korral pöördub ta ema-isa poole.
Kutsun meie haridusministeeriumi üles juba alusõppesse sisse viima programme laste ja noorte psühholoogia-alaseks õpetamiseks. On viimane aeg! Meie lapsed näitavad Euroopas Soome järel teiseks tublimaid tulemusi faktilistes teadmistes. Kõva häälega ei räägita aga sellest, et sama uurimuse statistika kohaselt on Eesti õpilased ja õpetajad samuti depressiivsuses ja koolieluga rahuolematuses samuti esikoha kandidaadid.
Piisab, kui uurida maailmas koolitulistamisi ette võtnud õpilaste tausta, et aimata, milliste hirmsate tagajärgedeni võib jõuda ühe üksildase ja masendunud lapse hingetühjus…
Ahjaa! Ja veel kutsun üles karmistama pedofiilide karistusi. Radikaalselt.
Tänan kommentaariumiruumi ja tähelepanu eest!
Päeva komm on Delfi uus rubriik, mis tõstab kommentaariumist esile häid kommentaare.
