MÜÜJA PIHTIMUS: Sõim kuluvat meile alati marjaks ära
Kord tuli kassasabasse üks vanem proua, kes rääkis midagi omaette. Kui järjekord jõudis temani, luges proua mulle ette, kui palju tal täpselt mingeid puu- ja juurvilju grammides on. Ma ei saanud aru, miks ta kõikide asjade kaalu ette loeb. Kui jõudsin porganditeni, ütles ta “oot-oot,” haaras porgandikoti ja hakkas tagasi saali kõndima. Küsisin, mis juhtus ja ta vastas, et teate, nüüd mul läks sassi, kas mul oli 547 grammi või hoopis 574 grammi porgandeid. “Te võiksite ikka lõpuks puu- ja juurviljade leti juurde panna üles tasuta paberid ja pliiatsid, kuhu toodete kaalu saab üles märkida. Niimoodi on väga raske kassani kaalu meelde jätta!”
* * *
Ühel õhtul tuli poodi üks natukene napsitanud härra, kes ostis kaks banaani. Lausisin talle, et see teeb kokku “kaheksa kümme.” Mees ütles seepeale, et küll teil on kallis kauplus — kaks banaani maksavad kaheksakümmend krooni, mis siis veel kolm banaani maksta võiks?
* * *
Kauplusesse sisenes üks väga ärritanud naisterahvas, kes rääkis, et tema ostis endale purgi kurke. Kodus vaatas aga, et hind tšekil oli 16.70, riiulisse oli märgitud aga 12.90. Tema tahab enda 16 krooni ja 70 senti nüüd siis tagasi. Palusin tal endale ulatada tagastatava kauba. Tuli välja, et kurgid olid proual juba ära söödud ja ta soovis ikkagi raha tagasi. Kuuldes, et sel juhul pole mul võimalik raha tagastada, sain ma kuulda selliseid sõimusõnu, mida pole varem kuulnud. Siis ruttas ta ropult sõimates hapukurkide hindu vaatama ja peatselt tuli tagasi, öeldes, et tšekil olev hind oli siiski ikka õige olnud, kuid sõim kulub müüjatele alati marjaks ära ja lahkus.
* * *
40-50 aastates naisterahvas asetas kassalindile suure kilekoti. Kotti kiigates nägin, et ühte suurde kilekotti olid lahtiselt segamini asetatud nii kartulid, porgandid, õunad, apelsinid, pirnid jne. Ütlesin prouale sõbralikult vilju väikestesse kilekottidesse lapates, et järgmine kord pange ikka erinevad juur- ja puuviljad eraldi kottidesse, sest mul pole võimalik ju neid koos kaaluda, kuna erinevatel toodetel on erinev hind. Proua aga kiitis seepeale, et kuidas pole võimalik, “müüte mulle kõik kõige odavama toote kilohinnaga — mis siin rasket on?”
* * *
Kauplusesse sisenesid kaks vene rahvusest noormeest, kes käitusid ebaviisakalt nii müüjate kui teiste klientidega. Kassast ära minnes hüpitas üks poiss käes arbuusi ja pilkas üht vanemat prouat. Äkitselt kukkus arbuus maha otse noormehe jala peale ja läks lõhki. Noormees kukkus vabandama ja ta uhkus oli korraga kadunud. Ausalt öeldes hoidsin ma sel hetkel küll naeru tagasi, kuid päeva jooksul antud intsidendile ja vanasõnale “uhkus ajab upakile” mõtlemine tõi mul korduvalt naeratuse suule.
* * *
Kaupluse järjekorras seisis vanem härra, kes valis midagi kassa letist. Kui olin härra ülejäänud kauba läbi löönud, siis ulatas ta mulle paki kondoome, ise kõva häälega arutledes, et võtab kõige suurema paki, siis lapselapsele jätkub kauemaks. Lõin toote läbi ja ütlesin lõppsumma. Raha rahakotist otsides, küsis ta ka minult nagu muuseas, et kas ma olen seda nätsu enne söönud, et tema kuueaastane lapselaps palus poest nätsu ka tuua, aga tema ei tea neist nätsudest eriti midagi. Härra ehmatus oli suur kuuldes, et tegu polegi nätsuga. Õnneks polnud arve veel tasutud ja saime toote ilusti maha võtta ja aitasin tal ka lapsele soovitud nätsu välja valida. Nalja teeb see lugu aga siiani.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et sellised toredad juhtumid panevad müüjad neile mõeldes ikka kogu päeva jooksul naeratama. Seega, kui näete naeratavat müüjat, siis ehk meenubki talle parasjagu mõni halenaljakas lugu mõne ostjaga.
