“Munadega naised” Kominternis
Kes võitluse unustab, sellel ei ole mingit lootust Kommunistlikku Internatsionaali edasi arendada, näis Zetkin kaljukindlalt ja järelejätmatult väitvat. Mõni päev pärast jõuluõhtut 1918 loodi Spartakusbundi jagunemise tulemusena Saksamaa Kommunistlik Partei. Saksamaa oli sõja kaotanud ja süüdi olid ka selles ka Saksamaa sotsiaaldemokraadid, kes algul, augustis 1914 olid Reichstagis hääletanud Wilhelmile sõjakrediitide andmise poolt.
Eesti naised loevad Bebelit
Üldiselt olid saksa sotsiaaldemokraadid alati kaldunud laias laastus arvama, et liberaalsete reformidega on võimalik lõpuks saavutada sotsialistlikku korda. Saksamaal leidus rahulikke vägivallavabu sotsiaaldemokraate. Kui vahepealsed rasked ajad välja arvata, siis on Saksa poliitika traditsioon olla mugav ja hillitsetud.
Au sees oli Eduard Bernstein, kes arvas, et ametiühingud ja seadus võiksid kapitaliste nii palju pitsitada, et kellelgi pole enam kasulik ettevõtja olla. Ka August Bebel, sotsiaaldemokraatia “üks suurtest valgetest isadest” leidis vahepeal, et proletariaat võib vahepeal rahumeeli kodanlikesse parlamentidesse kandideerida.
Toosama Bebel, kelle raamat “Naine ja sotsialismus” oli siinmail isegi kultusteos, mida loeti massiliselt, mida teadis isegi Aleksander Kesküla, õrnema soo esindajatest rääkimata.
I Maailmasõda tõi sellesse muidugi otsustava pöörde ja nüüd hakkasid teatud ringkonnad laiemalt rääkima võimuvõtmise taktikast. Plaanimisel oli relvastatud ülestõus. Ja 3.(ja viimase) Internatsionaali vaimne ema Rosa Luxemburg ütles Saksa komparteile alust pannes: “Meie võtame kasutusele need tänavavõitluse vormid, mida Engels soovitas.”
Mis Temakese ajus toimub?
Bolševism on sotsiaalliikumiste äärmuslik vorm, mis on väljaarendatult tark ja võib isegi tegusana näida kuni selle hetkeni, mil öeldakse: “Seltsimehed, nüüd tõuseme me siit laua tagant, sest nüüd on tegutsemise aeg.” Ja seltsimehed peavad oma kätega tegema teoks kõik selle, mis Kominterni programmis seisab: Übergabe der Goldreserve und Wortpapiere, Annullierung der Staatsschulden, Monopol des Aussenhandels.
Raudkang on Riigipanga uste jaoks vähene, pealegi, mida edasi teha, kui ühiskond on juba vägivalda tõugatud? Sellepärast on ülimalt vastuoksuslik teada, et kõige äärmuslikumaid vorme soovitasid just õrnema soo esindajad Rosa Luxemburg ja Clara Zetkin.
Nagu öeldud, uimerdasid Buhharin, Radek, Edouardo Varga jt. 1922. aasta programmikomisjoni istungi lihtsalt maha. Küsimuse peale, kuhu panna programmis sõjalise jõu abil võimu võtmise plaanid, oleks iga tõeline Kominterni tegelane lahti löönud niisuguse simmani, et oi-oi-oi. Seltsimees Stalin oleks ehk jõujutu peale mõelnud kuue sisse mähitud kirvele, mille abil ta nii mõnedki oma poliitilistest vastastest teise ilma saatis.
Kuid siis… istung on päästetud! Tõuseb tige vanamutt Clara Zetkin ja põrutab: “Sõjaplaan programmi! Sõjaplaan — see on maksimumprogramm. Miinimumprogrammi lahendavad eri sektsioonid, Kominternis on “saksa küsimus”, on “prantsuse küsimus“…” Zetkini arvates peavad seltsimehed kohtadel asuma võimu ülevõtmisele. Juba see, et kommunistid mõtlevad riigipööretele, on tema arvates kapitalimaailmale raudse löögi andnud.
Mis Temakese ajus toimub?
Tammsaare arvamus
1905. aasta revolutsiooni kohalik Jeanne d’Arc Marta Lepp (1883-1940) on oma mahukates “Mälestustes” analüüsinud sajandialguse juudisoost naisagitaatorite probleemi. Berliini tehastest Volõõnia tasandikeni liikusid ringi tumedad selgelt semiidilike näojoonte ja korrektsete patsidega naisagitaatorid, kes kandsid iseloomulikke nimesid: Chaya, Rachel, Lea, Rebecca, Debora, Esther.
Vene keelt, mis Kesk-Euroopa piirkonnas varem või hiljem nii või teisiti tarvilikuks osutus, kõneldi nii, nagu Lenin ise seda tegi: Hah! Što “hah”, tavagištš Kgupskaja! Paljud neist ei saanud kunagi tuntuks, kuid paljud said, nagu Rosa Luxemburg või Rosi Wolfstein.
Sa oled naine, sa oled juut ja sa oled revolutsionäär — kolmekordne marginaalne pigilind meeste ühiskonnas! Juudi naisagitaatorite naissoolisus ja sooroll oleksid maiuspalad postkoloniaalsetele kirjandusteoreetikutele.
Hans Pöögelmann kirjutas, et kui Tammsaare revolutsiooniküsimustes sõna võttis, siis oli tal lapsesuu, nii ka juutide osaluse kohta loodetud maailmarevolutsioonis, sotsiaaldemokraatlikus liikumises üleüldse: “Juudid oskavad paremini leinata kui meie kõnelda, sest nemad leinasid juba Paabeli vangipõlves ning Jeruusalemma varemetel, aga kauake on meie sotsiaaldemokraadid kõnelnud… Juudid usuvad, muidu ei saa nõnda leinata.” (“Tõde ja õigus II”).
Siit ja sealt ikka välja aetud, üksteist toetades läbi sajandite lõpuks sotsiaaldemokraatia kui uue religiooni juurde jõudnud, pididki juudid olema kollektivistlikud. Sama nõudis aeg ka “punastelt” naistelt, kes olid 12 tundi tööl, tegelesid siis mehe ja lastega ning jõudsid seejärel hilisõhtuti parteikoosolekule. Juutidel said olema kibbutz’id, naistel vabrikunõukogud.
Marta Lepa arvamus
Marta Lepp kohtas 1905.a. Eestimaa pealinnas Fanny ja Esther Katze. Juuditarid olid “inetud, kongis ninade ja piibli nimedega”. Ometi hoidsid õekesed Katzid teda, blondi ja sinisilmset väga. Need mustaverd neiud olid üle kogu Euroopa salaringide põhilised osavõtjat, nad “jutlustasid maailmarevolutsiooni ja igavest võrdsust oma Paabeli väravatel”. Nende tihtipeale kenad psii-kujulised ninad olid maailmarevolutsiooni kaubamärk.
Või võtame lisaks Rosi Wolfsteinile veel tema võitluskaaslase Ruth Fischeri, kes ütles, et proletaarne revolutsioon ei saa võita ainult ühel maal. Fischer oli esimene, kellest Stalin suvatses lahti saada ja kes pidi Moskvast lahkuma juba 1926. Fischer ja Wolfstein reisisid maalt maale ja vehkisid trotskistlike loosungitega. Neil olid ka elukaaslased reisisaatjateks, neist nad loobuda ei soovinud.
See aga polnud enam sajandi algus, mil vähemlased võisid pidada kirglikke kõnesid suvalisel maal oma “jatšeikades”. NKVD agendid, kes võisid püüda Fischerit kui trotskisti, olid juba liikvel. Nii et probleeme Kominterni naistel jätkus.
Feministliku teoreetilise traditsiooni sugulus juudi naissoost agitaatorite teemaga on ilmne. Süvenegem või Rosi Wolfsteini portreesse.
Rosi Wolfsteini Portree
Õigupoolest polegi suuremat tähtsust, millal on see portree Rosi Wolfsteinist õieti valminud. See portree kujutab üht noort veidi küüru vajunud tumedat verd naisterahvast kalgi ja 20. sajandi teatud sündmustele viitava müüri ääres.
Pilt on küll hall, kuid nähtavasti on külm ja naise käed punetavad. Need on peened, pole tööinimese käed; Wolfstein ei tea, kuhu neid panna ― tõenäoliselt jaheduse või ka lihtsalt selle tõttu, et tal on ebamugav. Ta on ühe käe asetanud kleidi vöö juurde ja teise veidi allapoole. Ta on äärmuslikult vanamoodne. Ta näib juba olevat äärmiselt marginaliseerunud tegelane: Teine Teises ajas. Kirjandusteoreetikute maiuspala. Ta on kolonialismiajastu topeltsõlmes: juut ja naine ühtlasi. Need olid Monique Wittig ja Nina Ayerbach, kes kujutlesid end kogu aeg niisuguste väikeste häbelike agitaatorite nina all ja imetlesid väikest naist, “õeskonna” liiget: Chaya, Rosi, Rachel, Lea, Rebecca, Debora, Esther…
Wittig lõi “feminaariumi”, milles on sadu naiste nimesid: deemonid, kangelannad, samuti esinduskujud nagu oleks Wolfstein. Naine loeb seda feminaariumit, loeb valjul, monotoonsel häälel ning iga väljaöeldud nimi tähendab selle konkreetse isiku surma ajas — FULVIA EPONIA GABRIELE DEMONA — aga samas juhatab õeskonna uue liikme, selles suurnimekirjas järgmise juurde, keda naine peab meelde jätma ja kellesse ta suhtub kui seltskonnaliikmesse. Seltskonna, mis on feministliku psühhotehnika aluseks.
Monique Wittigi “Sõdalannad”, mida siin tsiteerisin ja mille järgi Wolfsteini isiksust / portreed analüüsisin, pole ju muud kui kollektiivne feministlik humanism, mis viib meid naisuuringute juurde üldse. See on aga pikem jutt.
Wolfstein oligi Väikese Naise Stereotüübi esindaja. Seina äärde seistes ta vaatas: a) kas meist läbi; b) üldse mitte; c) meist kõrvale; d) kõike seda või osa nendest. Kuid ta jõudis palju.
Selle nukra soouurimusliku signaaliga lõpetan ma loo Kominterni naistest.
