Multisport Lätis
2003. aasta sügisel võttis Rain osa lõunanaabrite korraldatavast pikast multispordi võistlusest. Võistlusel osalesid parimad võistkonnad Lätist, Leedust, Venemaalt, Ukrainast jne. Selle võistluse võitis Eesti 2003. aasta parim multispordi võistkond Hekotek Adventure! Võitjate aeg oli ligi 28 tundi, teise koha saanud Lätlaste parim võistkond kaotas tervelt nelja tunniga. 40st alustanud võistkonnast jõudis kontrollaja, ehk 40 tunniga, finishisse vaid 9 võistkonda.
Allpool saate lugeda võistkonna kõige tugevama liikme ja ainsa naisliikme, Ruth Vaheri, jutustust seiklusest.
Eestlaste multisportlikke ettevõtmisi on Orienteeruja juba kaks kord kajastanud. Nüüd siis kolmas selleteemaline seiklusjutt.
Seekordse VX klubi (Läti) poolt korraldatud multispordivõistluse keskuseks oli Jekapilisi lähedal asuv Sala asula.
Kui kevadel käisime sama klubi poolt korraldatud multispordiüritusel, siis lõppes võistlus meie tiimile pärast 24-tunnilist rassimist katkestamisega. Seekord võtsime oma peaeesmärgiks kogu raja määrustepärase läbimise.
Kogu seiklust otsast alates: ühel kenal sügisesel keskhommikul alustasid Läti poole reisimist: Heiti Hallikmaa (autojuht, kapten, kaardilugeja2), Randy Korb (kaardilugeja1), Rain Lond (psühholoog ning vee- ja alpinismiharjutuste spetsialist), Ruth Vaher (naisliige, kaardilugeja3), ühise nimetaja all Hekotek Adventure.
Veel enne, kui jõudsime Läti piirini, tuli lahendada Pärnus soojendusülesanne — Raini pass oli jäänud koju kapiriiulile. Kiired arutelud, telefonikõned, tegevusplaani koostamine. Kahe tunni möödudes peale ülesande saamist võis tunda rahulolu esimese takistuse edukast ületamist koos lisapunktidega. Sel ajal, kui Heiti käis põkkumisoperatsioonil, pakkisid ülejäänud Pärnus Tarapita kohviku ees murul võistlusvarustust. Tegevus, mida võistluskeskuses tõusvas närvipinges oleks olnudki palju ebameeldivam teha!
Salasse jõudsime piisava ajavaruga. Heiti läks esindajate koosolekule, ülejäänud jäid ennast ja varustust timmima. Eliitsarjas oli registreerunud 40 võistkonda, sealhulgas võistkondi Leedust, Poolast, Ukrainast, Venemaalt. Kohalikud poisikesed pidasid vist just meid favoriitideks, sest kuni stardihetkeni oli meie toimetusi jälgimas ning meie ümber tiirutamas 10-15liikmeline fännikamp.
Viimased tükid Liliani (Jõesaar) tehtud multisportlaste kooki ja tuligi asuda stardijoonele. Kell 21.00 lendas ilutulestik taevasse ja võistkonnad läksid rajale.
Algus oli lätlastele traditsiooniline — sissejuhatuseks kahekilomeetrine o-jooksurada saamaks kätte legendikaardi ja seejärel juba suurele seiklusele, alustuseks jalgrattaga.
Võistluste rajameister oli suvel võtnud osa soomlaste Endurance Quest’ist ja saanud sealt mitmeid ideid, kuidas selline multispordivõistlus võimalikult huvitavaks ja mitmekülgseks teha. Hangitud kogemused ja nende rakendamine olid tippklassist — kõik meie võistkonna liikmed tunnistasid, et tegemist on parimaks multispordirajaga, mida kunagi läbitud.
Võistlus koosnes järgmistest etappidest: jalgrattaorienteerumine; jalgsi orienteerumine; süstasõit või takistusriba üle jõe ja seejärel maastikul märgitud rada pidi liikumine; jälle jalgrattaorienteerumine, seejärel isetehtud parvega saarele jõudmine ja seal KP-de otsimine; alpinismiharjutus — mööda vana veski seina pidi üles märgini ja alla tagasi; joonorienteerumine ja peidetud punktide otsimine, nn. tulipjalgarattaorienteerumine (liikumine legendi järgi ilma kaardita); järjekordsed mägironimisharjutused — 9m laskumist köie abil sillalt jõeni, jõe läbimine, seejärel paralleelköitel üle jõe jälle vastaskaldale, 7m seinast üles ronimine, kogu seerial saatjaks jalgratas; kanuutamine Saka ja Daugava jõel. Algselt pidi olema ka lisaetapp nn. supereliitsarja võistkondadele, aga see jäeti ära.
KP-d olid enamasti raskesti ligipääsetavates kohtades — puude otsas, kaljujärsaku all jne.
Oma kõige suuremad vead tegime just esimesel rattaorienteerumise osal, samas oli see osa võistlusest, mis andis meile võistluse lõpuni püsinud edu teiste võistkondade ees. Teel esimesse kolme rattapunkti ei suutnud me liikuda omapäi, ikka jälgisime Guntars Mankuse juhitud lätlaste esi/eliitvõistkonda ja iga kord kirusime, kui olime jälle koos nendega kusagil pimedas metsas valel teel uitamas. 1. KP-läbisime 6.na , 2. KP 3-4. kohal.
Teel 3. KP-sse läksime poolel etapil lahku teistest võistkondadest, eksisime seejärel korra rajalt ning läbisime esimesed vee- ja võsatakistused kobraste kodumetsades. 3. KP legendiks oli varemed, täpsemalt kelder nendes. Tuhnisime läbi üsna mitu mahajäetud talukohta, enne kui see õige, keldriga, ette jäi. Koht paremustabelis selle KP läbimise järel oli umbes 5.
Muidugi võis vigaderohkes liikumises süüdistada ka kaarti, mis oli Läti seiklusvõistlustele traditsiooniliselt hästi vana ja ebatäpne. Kaart pakkus nii palju mõistatamist ja tõlgendusvõimalusi, et 5. KP piirkonnas olid vist küll korraga seiklemas kõik 40 võistkonda — kes just alustamas oma eksirännakuid, kes jätkamas ja kes KP leidnuna just-just lahkumas. Just-just lahkumas oli meie võistkond. Tänu Randy kindlale juhtimisel ja Raini teravale intuitsioonile leidsime selle pöördelise 5. KP esimestena. Ülejäänud võistkonnad jäid sinna piirkonda veel pikaks ajaks, nii vähemalt tubliks tunniks. Siit KP-st sai alguse meie liidripositsioonil liikumine.
6. KP — puu keset (pimedat) metsa — päris hästi ja Raini orava-test hindele 5+.
7.KP oli rattaraja raskeim — valida oli otseminekul võsa rammimisega umbes 1km lõigul või sõita suur ring mööda võib-olla olematuid teid. Valisime esimese variandi. Küll Läti mets on lopsakas, eriti rattaga läbimisel! Mõnel hetkel tundus küll asi üsna lootusetu — järjekordne koprakraav, siis toomingavõsa, mahakukkunud kuusk jne. Pressisime ennast läbi metsa oletatav KP suunas, öö oli jõudnud kella 3 juurde, uni hakkas peale tulema, sajatusi tuli igast suust üsna tihedalt…. Ja siis äkki märkasime tuld läbi metsa paistmas — kes ikka keset ööd lõket teeb kui mitte kohtunikud. Lõkkesuitsu ninna jõudmine äratas ka kõige unisemad võistkonnaliikmed ja rassimine 7. KP poole jätkus uue innuga.
7. KP asus jõe ühel kaldal, kuid teekonda oli vaja jätkata jõe teiselt kaldalt. Väike arupidamine ja paremate ületuskohtade otsimine. Tulemus — pole mõtet aega raisata — ees ootab kaptenitele juba räägitud ujumisetapp. Esisaarmas Rain näitas ette, kuidas käib jõe ületamine +5-kraadise õhutemperatuuriga ning sama temperatuuriga vee korral. Väga lihtne — ülemine ots paljaks ja vette. Asju on soovitav hoida pea kohal, et miskit kuiva hiljem oleks selga panna. Rain kiirsaarmana jõudis teha mitu ringi, et ka naisliikme ratas teisele kaldale saaks. Ujumisjärgseks ülessoojendamiseks oli rattasõit vahetuspunkti SF1.
SF1 tervitasid meid kohtunikud infoga, et oleme jätkuvalt esimesed. Edasi tuli näidiskaardilt kanda oma võistluskaardile jalgsimatkarada. Rada kaardil, pöördusime tagasi pimedusse KP-de jahile, seekord jalgratasteta. Jalgsietapi ajal sai ööst uus päev. Mingeid suuremaid eksimusi sellel võistlusosal ei teinud. Üks 20minutiline ring tuli kuna uskumatud toomased ei võtnud kuulda naisliikme väiteid teeklasside erinevuse kohta. Ühes kohas häirisid koerad liikumist mööda kõige õigemat trajektoori. 9.30-ks olime lõpetanud selle võistlusosa ja olime tagasi SF1-s.
Nüüd tuli lahendada Special Task 1 — Heiti ja Rain köitega jõge ületama ja siis markeeritud rada pidi KP-ni 12, Randy ja Ruth süstaga üle kalatiigi, kus oli eesmärk tiigi teises servas olevalt kaardilt kanda oma võistluskaardile 13. KP asukoht. Peale ülesannete sooritamist sai võistkond jälle SF1-s kokku ja läksime järjekordsele jalgarattaosale. See osa lõppes vahefinishis SF2.
Algas parveehitamine autokummidest ja leparoigastest. Kuna kodutöö oli seekord suurepärane, siis sai parv korralik ja mõlad oli tasemel — need olime ise kodust rajale kaasa võtnud. Heiti-Raini paar läks parvetama Plavinase veehoidlale eesmärgiga jõuda ühele seal olevates saartest ja leida seal saarel olevad 3KP-d. Randy-Ruth paar sai ülesandeks käia 2km kaugusel mahajäetud veski juures tegemas mägironimisharjutusi. Algselt oli küll hirm ja värin, kuidas saan hakkama minu jaoks täiesti proovimata köite, karabiinide ja sirgete seinte maailmas. Tänu Randy juhendamisele ja abile läks see ettevõtmine suurepäraselt. SF2 ootasime ära meie merekarud ja seejärel vahetasid paarid osad. Liikumine Plavinase veehoidlal parvega tundus küll alguses, vaatamata intensiivsele mõlamisele, olematu. Mingi ime läbi siiski saar lähenes ja peidetud punktid leidsime kiiresti üles. Kogunemine SF2-s ja seejärel läksime ühiselt joonorienteerumisrajale peidetud KP-sid otsima.
Meie püüdlikkus oli suur, kuid siiski leidsime ainult ühe peidetud KP. Nagu pärast selgus, ega neid sellel 5km-sel lõigul rohkem polnudki, aga seda teadmata tuhnisime kogu ettenähtud raja ülihoolikalt läbi. See ainus sellel etapil olnud ainus KP oli väga raskesti ligipääsetavas kohas — Plavinase veehoidla kaldal asuva kaljuastangu all. Raini ja Heiti ühistööna köite ja karabiinide abil saadi ka sellest KP-st märge kontrollkaardile. Markeeritud raja lõppedes pingutasime kiirel sammul tagasi SF2-te , et hiljemalt 15.00 alustada tuliporienteerumist.
Tuliporienteerumine edenes meil päris jõudsal. Kõik legendis ettenähtud teeristid ja käänakud tulid õigeaegselt ja KP-d leidsime samuti hästi. Sellel võistlusosal lubasime endale selle ööpäeva esimese magamispausi, 10minuti pikkuse. Peale puhkust ei saanud kohe õiget hoogu üles ja kas seetõttu või väsimusest tegime üsna tobeda ning sellel hetkel juba paanikat tekitava vea. Kõigepealt ei klappinud esimene legendis ette nähtud rist, kuid kuna edasised teeristid kuni KP piirkonnani olid meile sobivatel kaugustel ja sobiva kujuga, siis liikusime KP piirkonna pool edasi. Heiti, olles assotsiatsioonide võimuses, väitis keset metsa olles, et KP peab asuma varemetes 7meetri kõrgusel. Metsast varemeid leida tundus lootusetu. Olime segaduses ning peale arupidamist pidasime kõige õigemaks minna tagasi kohta, kus olime viimati endas kindlad. Maad sinna kohta oli 15min. jalgrattasõitu. Nüüd pidasime maha tõsisema arutelu ja analüüsi. Heureka! Süvenedes ühiselt põhjalikult tuliporienteerumise legendi, selgus, et KP pidi olema puu otsas, mitte varemetes. Metsast, kust KP-d olime enne otsinud jätkus puid küllaga KP riputamiseks. Mis muud kui tagasi sinna, kust olime tulnud!!!! Poole tunni möödudes olime samas kohas tagasi, kust olime segaduses lahkunud. Sellest 5 meetrit edasi liikudes nägime ka puu otsas rõõmsalt puna-valget tähist lehvimas!!! Hea, et niigi läks. Tuliporienteerumise lõpetasime enda planeeritust 1,5 tundi hiljem, kell 19.30.
Edasi tulid raja ebameeldivaimad osad, vähemalt naisliikmele. Alpinismiharjutused sillal, jõel ning varemets olid küsimuste küsimus, kuid tänu võistkonnakaaslaste toetusele võis takistusriba läbimisel tunda uhkust — hakkama sain/saime!
Viimaseks osaks sellel võistlusel oli kanuutamine — kõigepealt vastuvoolu mööda Saka jõge Daugavani, seejärel mööda Daugavat allavoolu ja siis jälle mööda Saka jõge ülesvoolu. Öö oli pime, külm ja tuuline, jõe vool kiire ning Saka jõgi madal. Vastuvoolu liikudes tegid põhitöö Heiti ja Randy, kes vahelduva eduga kanuust jälle välja ronisid ja üle põlve vees sumbates kanuud vastuvoolu edasi vedasid. Kuna naisliikmele ei jätkunud ei mõla ega istekohta, siis oli põhiülesanne vagusi kanuupõhjas kükitada. Ühel hetkel oli nii lõputult külm ja ka ebameeldiv seal üha märjenevas kanuupõhjas olla, et pidasin targemaks jätta mehed kanuuga rahmeldama ja ise järgneda neile mööda kallast. Tuul ulgus ja oli kuulda võistkonnakaaslaste hõikeid ja seletamisi kui nad vastuvoolu püüdsid liikuda. Edasiliikumine kaldaäärses dzhunglis oli samuti paras pingutus, kuid vähemalt sooja toov tegevus. Lõpuks saime kätte kanuu-etapi 1.KP. Nüüd polnud mul enam pääsu — tuli usaldada ennast võistkonnakaaslaste hoolde ning jälle võtta sisse passiivne koht kanuupõhjas. Algas õuduste rada keset Daugava harujõgesid, mis tipnes meeletu mõlamisega, et mitte lasta tugeval jõevoolul meie kanuud vahutavasse kärestikku kanda. Saanud kaldaäärsesse vette ja kärestikku eest ohutusse kaugusesse tegime randumise, et selgitada koht kuhu oleme ööpimeduses jõudnud. Kõik tundud nii lootusetu, segane, külm ja ebameeldiv, et isegi kõige karastatum Rain ütles: „Sõidame selle kanuuga lihtsalt allavoolu, ükskõik kuhu, peaasi, et siit õudusest minema saaks.“ Nii me tegimegi ja täiesti uskumatult jäi ette kanuutamise KP2, see KP, mis oli selle võistlusosa võtmekontrollpunkt. Peale selle KP läbimist võis juba kergemalt hingata — kodusadamasse jõudmine ei tundunud enam nii ebareaalsena ja määramatus kauguses olevat. Mõningad mõlamised läbi murdlainete, väikesed sekeldused kanuutamise 3.-KP-ga ja paistiski sild, millelt olime oma kanuuringi alustanud.
Kohtunik teatas, et nüüd jätkake liikumist finišisse. Olime segaduses, sest tahtsime läbida ka supereliitsarjale mõeldud rajaosa. Kogu võistluse jooksul olime end hoidnud viimse jalgsietapi mõttel ja nüüd siis teatatakse loast minna otse finišisse. Hämmingus, pettumuses, kergenduses võtsime suuna Sala koolimaja õuele, kus lõpuajaks fikseeriti 27tundi ja 31 minutit.
Eestlaste võit sellel võistlusel oli tõeline sündmus. Heiti andis peale lõpetamist kohe välkintervjuu Läti päevalehele ja sõna, mida võistluskeskuses kogu aeg kõrv haaras oli „Igaunija“ (tõlkes ’eesti’) igas variandis.
Rada oli ka seekord planeeritud väga raske, sest kontrollaja (40h) sees lõpetas võistluse kümmekond võistkonda alustanud 40-st.
¾ sellekordsest tiimist oli see kolmandat korda Lätis seigelda. Kõigi ühine arvamus oli, et seekordne võistlus oli parim nii korralduslikult kui ka raja poolest. Oma osa positiivsesse hinnangusse andis ka suurepärane päikseline sügisilm väga kauni loodusega.
