Jah, kristlane on tõepoolest kippunud end oma teoloogiaga pigem lõhkuma kui üles ehitama, jõudmatagi ära oodata Jeesuse Taastulekut, tulemuseks pahatihti põlgus ja viha selle maailma vastu ning sealpoolse-kultus. Äratusliikumised, mida kirik oma hiilgeaegadel julmalt taga kiusas, on põgenenud sellest hädaorust teise äärmusse — “usuindlemisse”, ekstaasi-, transikultuuri, omamoodi “vaimulikku narkomaaniasse”, kus “Püha Vaim” on saanud “kõigeks kõiges”, kuulutades kriitilise mõistuse ebasoovitavaks ja minnes maailma äärmusliku lihtsustamise teed.
Kristluse “teoloogiliste raskuste” põhjusena on ikka nimetatud kiriku politiseerumist. Rakendunud juba varakult “selle maailma vägevate” vankri ette (ja olles mõnda aega ka ise üks neist), kujundas kirik läbi aastasadade usust “oopiumit rahvale”. Täna, mil kiriku ilmalik võim väheneb, ilmneb üha teravamalt ka tema teoloogiline ja sageli ka kogemuslik nõrkus. See väljendub muuhulgas järgnevas:
- kristlikul teoloogial on läbi ajaloo olnud suuri raskusi ärksa, teadliku suhestumisega teaduse ja filosoofia nö viimase sõnaga, misläbi on kippunud kannatama tema intellektuaalne sügavus ja veenvus. Jääb mulje, et kristlik teoloogia ei väärtusta kuigivõrd maailma religioosses kogemuses laialt kinnitust leidnud metapsüühilisi ja metafüüsilise tõdemusi, Traditsiooni Tarkust.
- kristlik usuriitus on püsinud pea muutumatuna sajandeid, toimudes mõnigi kord viisil, mis ei nakku kaasaja vaimu ja maitsega. Jäetakse kasutamata kaasaja kõrgkunsti saavutused ja uued vahendid — mis tõenäoliselt märkimisväärselt süvendaks liturgia mõju, laseks sel olla ei midagi vähemat kui kaasaegne müsteerium, mis kannab inimest puhastumise ja valgustumiseni ning mille käik on teoloogiliselt sügavalt mõtestatud ning valgustab ka inimese mõistust.
Uus teoloogia võiks olla kaasaja tippteaduse ja selle tulemusi üldistava filosoofia “viimase sõna” tundlik teadja ja mõtestaja metafüüsilises valguses.
Nüüd konkreetsematest nihetest kaasaja kristlikes arusaamades, mis suurendaksid mu meelest selle usundi elulisust:
Esiteks — tõelise kristluse eesmärk on sügavalt kaemuslik: saada täiuslikuks “nagu teie taevane Isa on täiuslik” (Mtt 5:48) ja “teha veel suuremaid tegusid, kui need, mina olen teinud” (Joh. 14:12). Ilma inimese silmnähtava vaimse kasvuta on religioon paremal juhul meelravi, halvemal juhul lõppematu enesepettuspettus. Religioon on pühitsustee, mille teises otsas on ei midagi vähemat kui täielikult ärganud, valgustunud Inimene. Ainsate tõsiseltvõetavate katsetena läbi murda kirikus kehtestatud egalitarismist meenuvad jumalinimese idee Idakirikus ja John Wesley kristliku pühitsustee doktriin metodismis. Ülejäänud “massid” oleksid otsekui määratud igavesse “arengupeetusse”, vaimsesse harimatusse ja mandumisse. Pole siis ime, et selline kirik on kaasaja maailmas osutunud marginaalseks — ehkki temasse kuulub üle kolmandiku inimkonnast. Kvantiteet ei korva kvaliteeti.
Niisiis on iga kristlase pühaks sihiks “saada Kristuseks“ — nagu budistil on selleks “saada budaks”, hindul “saada (Atmanist) Brahmaniks“ jne. See eeldab tegeliku elutarkuse, küpsuse, valgustatuse kõrget hindamist ning Õpetaja (mentori, tutori) ja Õpilase püha suhte taastamist kirikus. Tuleks loobuda teesist, et “ainult armust” on piisav inimese kirgastumiseks. Sellest piisab ainult alustuseks — hiljem saab see arm ainult kasvada. Kirik võiks selgelt määratleda adepti vaimuliku edenemisega kaasuvaid tundemärke, andeid, võimeid jms ning ritualiseerida üleminekuid ühelt astmelt teisele, jätmata seda ainuüksi vabamüürluse privileegiks (millega too täna kristlasi enda rüppe tõmbab).
Teiseks võiksime tõdeda, et kristoloogiline dogma Kristusest kui täielikust inimesest ja täielikust Jumalast, kes on omavahel seotud “segunematult ja lahutamatult”, vastab tegelikult igati arhetüüpsele metafüüsilisele mudelile. Ainult et nüüd pole Kristus enam kuristikuga ära lõigatud “massist”: IGA INIMENE on “täielikult Jumal ja täielikult inimene”, Atman on Brahman, TAT VAM ASI — Sina oled Too. Kristuses (Buddhas, Laozis jt) oli Tema jumalikkuse ime lihtsalt juba teostunud.
Kolmandaks aluseks uuele teoloogiale võiks olla piibellik väide, et kõik tuleb kasuks sellele, kes usub — ka kannatus, saatuselöögid, “elu rängad õppetunnid” jms. Ehk siis — KÕIK on Jumalast (olgu see siis kas või läbi „kihlveo Saatanaga“), kõik siinilmas teenib inimese evolutsiooni, tema liikumist õndsusse ja kirkusse. “Saatan” liigitub sel juhul lihtsalt Jumala “vasema käe tegude” valda (mida ähmaselt aimas ka Luther). Tegelikult ei tee keegi siinilmas enda suhtes kurja kui niisugust — igaüks annab endast hetke parima (ka siis, kui ta pole võimeline enamaks kui kohutavaks kuriteoks). Kristluse eesmärgiks on võimalikult ruttu teadvustada inimesele, et tema kannatus pole miski, mille eest põgeneda, vaid miski, mille najal ta — vähemasti algjärgus — kasvama hakkab. See on Jumala kingitus “teisel viisil”. Alles teadlikkuse tõustes avaneb inimeses võime hakata kasvama eeskätt läbi rõõmu, õnnestumise, ülendumise. Põrgu pole muud kui paisatus kannatusse, mida kogetakse mõttetu ja purustava, mitte äratavana. Kristliku adepti eesmärgiks võiks olla saavutada tundlikkus, mis võimaldaks tal läbida “puhastustuld” juba “selles elus” (nõnda koges oma elu Luthergi).
Neljandaks võiks uus teoloogia loobuda augustiinlikust pärispatuõpetusest, mis algusest peale koormab inimest süü ja hirmuga — ning taastama Pelagiuse hoopis kristlikuma tõdemuse, et inimene on oma loomult hea. Kusjuures inimolend on võimeline täiustuma mitte ainult läbi Jumalale andumise, vaid ka läbi kunsti, filosoofia, omakasupüüdmatu töö jt (meenutagem siinkojal kasvõi joogade paljusust hinduismis — mis kõik viivad pärale). Veel enam: metafüüsiliselt vaadatuna on selline täiustumise protsess paratamatu, vaid “aja küsimus”.
Viiendaks võiks seada kahtluse alla pauliinliku “mitte mina, vaid Kristus minus” kui lõppeesmärgi (või siis vähemalt selle täna nii tavapärase tõlgenduse). Mitte keegi meist ei peaks saama Jeesuseks Kristuseks, vaid ikkagi iseendaks — nii nagu Jeesus sai iseendaks. Võtta üle “Jeesuse Vaim” võib osutuda üpris libedaks teeks (mida taipasid juba gnostikud), muutes inimese omamoodi vaimseks sõltlaseks. Siin on peen psühholoogiline erinevus, mida tuleb arvestada mis tahes eeskuju järgimisel. Eeskuju ei paku meile mitte ennast, vaid endakssaamist kui niisugust — mille igaüks peab teostama iseenesena ise. Ehk teisisõnu — meie isikliku Tee lõpul pole mitte Kristus, vaid meie Ise, täiskasvanud, Kuninglik Inimene, Valgustunu.
Kuuendaks võiks taastada koguduse kui vennaskonna püha olemuse. Õpetaja, Õpetus ja Kogudus (Buddha, Dharma, Sangha) on vaimse kasvu kolm alussaammast, neist Kogudus — ühe Buddha ütluse kohaselt — tähtsaim! Et leida täna tõeliselt Jumalat, tuleb kõigepealt leida teine inimene — kirjutab Neal Donald Walsh. Kristlik kogudus ei pruugiks olla “ullikeste geto”, kus ennast “maailma kurjuse” eest varjatakse, vaid kultuurile ja ühiskonnale aktiivselt ja ärksalt avatud kooslus, “maa sool”, omamoodi elitaarne struktuur, mis külvab ühiskonda harmooniat ja sünergiat — Linn Mäe Peal. See eeldab “elukestvat õppimist” parimate teadjate käe all, inimsuhtlemist uusimate avastuste voolus, tõelist intiimsust, pühadust — teise kogemist “õndsusvahendina”.
Seitsmendaks võiks uus teoloogia, valmistanud inimesi selleks ette, ärgitada neid täitma laialdast sotsiaalset, „vabastusteoloogilist“ missiooni ühiskonna liikumisel uude, kõrgemasse arengujärku. Kogudused, muutudes kogukondadeks, kommuunideks, oleks siis “uue ühiskonna sulatusahjud”, kus uuritaks uusi kooseluvorme majanduses, poliitikas, kultuuris, kunstis, religioonis jm. See eeldab sinnapoole religioone jääva arhetüüpse ja metafüüsilise tarkuse taipamist, süvimat koostööd teiste religioonide ärganud esindajatega — et ühiselt teostada sügavat inimsust ja “uut inimkonda”.
Kaheksandaks, naise rehabiliteerimine, tema Tarkuse, “Sofia” sügav austamine ja rakendamine sünergias meheliku teadmisega.
Üheksandaks, soolise armastuse, seksuaalsuse rehabiliteerimine, armastuse ja seksuaalsuse kui Vaimse Tee avamine ja kultiveerimine. Liigagi kaua on kirik manipuleerinud inimteadvusega, allutades endale inimeste seksuaalsuse. Tõelise armastuse aluseks pole mitte ihtsalt “mees, naine ja Jumal”, vaid sügav sobivus, koos kasvamine ja -valgustumine õndsuse üha kõrgematel astmetel. Lühim tee viib täna Jumala juurde läbi tõelisel armastusel põhineva abielu — tõdeb Vissarion.
Kümnendaks võiks uus teoloogia rõhutada inimese kui Jumala kaaslooja rolli kaasaja maailmas. Nii nagu Looja, Brahman saab kogeda end Teisena ainult inimeses, Atmanis, nõnda saab Ta paljusid asju siinilmas teostada vaid inimese kaudu ja inimeses. Inimene, saades täiskasvanuks, võiks siis tõusta “Jumalale alistumisest” võrdväärsesse partnerlusse Temaga. Igaüks võiks ilmutada oma ainukordseid “Jutuajamisi Jumalaga” (nagu seda nii oivaliselt teeb Neal Donald Walsh) — isiksuse sisimast kerkivaid edasiluulendusi Loodu hunnitust Ilust ning sellest lahvatavast Armastusest ning Tõest.
Ümber võiks vaadata surmadoktriini kaasaja piiriteaduste, surmalähedaste kogemuste, teiste kultuuride surmakäsitluste jms valgusel, leidmaks ja sätestamaks kõikjal kehtivaid arhetüüpseid seaduspärasid selleski vallas. Surm ei tohi olla inimeste hirmutamise ja nendega manipuleerimise vahendiks.
Selgelt tuleks teadvustada erinevus Jumala enda ja Jumala Pildi (jumalakuju) vahel. Kui kristlus juba on rikkunud käsku, mis keelab valmistada Jumalast pilti või kuju, siis võiks esile tõsta selle sügavat viljakust. Kui Kristus on kristlasel “aken Taevasse”, mitte ainuüksi prohvet, siis pole selles metafüüsiliselt midagi vildakat, sest — esiteks — “igas inimeses on Jumal” (veel enam — iga inimene ON Jumal) ja — teiseks — kui kujustame inkarneerunud olendit millegi nii kõrge ja sügavana, siis selle kvaliteediga tõelust me Tema kaudu ka kogeme. Tiibeti budismis on väga tuntud jumalike olendite kujustamised, neis kontempleerimine, nendega samastumine ja nende … lahustuda laskmine. Seekaudu jõuab edenenud adept lõpliku enesekogemiseni puhta, piiritu ja keskmeta teadvusena, Valgusena. Kristuse taga on Taevas. Kui aga jääme Kristusse kinni, jääb meie initsiatsioon poolele teele — Kristus kutsub meid läbi enda ikkagi (endast) edasi “Isa juurde”.
Uue teoloogia väljatöötamine võiks olla ühine loominguline protsess, millele käesolev on pakutud vaid algatuseks.
