Mõtteid uue kiirabireformi jaoks: ehk peaksid brigaadid kohale sõitma ühistranspordiga?

Mul on Eesti Vabariigi kodanikuna põhiseaduslik õigus unistada ja kirjutada riigist, kus on tagatud kättesaadav arstiabi, pädevad arstid ja patsientide ning arstidega arvestavad poliitikud, kes mõjutavad oma suhtumise ja tööga elanike elukvaliteeti ja meditsiinitöötajatele palku. Olles selles riigis ühtlasi maksumaksja, maksan ma nimelt ka nende teenuste eest.

Olen klient ja kliendina soovin kvaliteetset teenindust nii, et mind ei saadeta koju end kokku lappima, järjekorda haigust põdema või seal haigusele loomulikku lahendust ootama. Ma ei ole rahul sellega, kuidas sissetulekust makstav sotsiaalmaks on täna leidnud rakendust, ajal mil järjekordne meditsiinireform on tulnud välja geniaalse ideega kaotada ära kiirabiarstid. Kes on see patsient, kes selle idee peale tuli?

Põhja-Eesti regionaalhaigla on teatanud, et koondab pärast meditsiinireformi kiirabiarstid ning töö pidavat üle võtma õebrigaadid. Siinkohal on mul tagasihoidlik küsimus suuremale ringile, et kas sellega kaasneb õebrigaadidele ka töökoormuse kasv või langus, juhul kui viimased on seni palgata puhkusega kodus istunud?

Kui kasvab töökoormus ja palgad jäävad endiselt nii kõrgeks nagu on siiani olnud, siis kas sellega ei looda mitte olukord, kus meditsiinitöötajate väljavool saab ainult hoogu juurde? Seda seisukohta kinnitavad ka koondatavad kiirabiarstid, kes heidavad reformistidele ette inimeste maalt välja ajamist.

Tänaseks on kindel ka see, et jaanuarist 2014 ei tööta Harju-, Lääne- ega Raplamaal enam ühtegi kiirabiarsti. Palju õnne meile kõigile - meie patsientide ja tulevaste haigete osas on langetatud ilmselgelt ainuõige otsus!

Kas see on meie kodanike süü, et Eestis on meditsiin iga aasta järjest kulukam? See pole kodanike süü, sest meie ei korralda ega halda seda süsteemi. Seda teevad künkapealsed. Kas meie oleme süüdi selles, et Eesti arstid põgenevad jäämäega kohtunud laevalt, mida on juhtima suunatud kollektiivse diagnoosiga sanatoorium? Kodanikena ei valinud meie neid inimesi haiglanõukogude ja juhatuste esimeesteks, kes ei tee vahet gangreenil ega külmetusel ning oskavad ainult amputeerida. Seda tegid künkapealsed.

Kas maksame veel liiga vähe, et kiirabibrigaadide juurest eemaldatakse kokkuhoiu mõttes arste ja kiirabi tegutseb üha ebaefektiivsemalt? Ka vähese empaatiavõimega inimene ilmselt näeb, et meie inimesed ei maksa täna vähe teenuste eest, mida nad vajadusel tahaksid tarbida. Vaid täiesti empaatiavõimetud inimesed, kes peavad Tallinna terveks Eestiks, teavad rääkida, et meie inimesed on jõukad, sest kesklinnas toimusid hiljuti hullud osturalli päevad!

Miks peavad meie inimesed igal aastal annetama oma niigi vähest raha jõulutunnelites ja teistes saadetes seadmete ostmiseks ja inimeste ravimiseks? Julgen väita, et need on just riigipoolsed kohustused, mida viimane ei suvatse täita, sest künkapealsed on teisel arvamusel. Selle asemel kerjatakse kahepalgeliselt rahvusringhäälingus inimestelt emotsioonidele rõhudes raha toiminguteks, mida oleks pidanud riik rahastama meie poolt makstavate maksudega!

Miks peavad töötama meie arstid välismaal ja meie patsiendid olema katsejänesed siia praktikale tulnud sisserännanud arstidele? Tuletan teile meelde, et isegi Euroopa Parlamendi president Martin Schulz on öelnud, et õigus vabalt liikuda ja teistes liikmesriikides tööd teha on suur võimalus ja tegu on ühe väga paeluva osaga Euroopa ideest, ent see peab olema privileeg, mitte kohustus! Viimane näib aga Eestis saavat juba kohustuseks ja künkapealsetele aktsepteeritavaks elukorralduseks.

Makse maksva kodanikuna tahan ma raviteenust, millega ei kaasneks tüsistused, uued haigused ja põhjalikum taastusravi ravikuurist, mis läheb vastuollu terve mõistuse, loogika ja patsiendi õigustatud ootusega.

Elame teiega veel kollektiivselt tõelisel lollidemaal, mis teeb silmad ette isegi nõukogudemaa veidrustele. Rõhutan siinjuures sõna "veel", sest igal aastal jääb meid väljarände tõttu vähemaks ametlikult 7000 ja kes teab, kui mitme tuhande mitteametliku inimese võrra. Samal ajal meid see ei heiduta, sest oleme nii rikkaks riigiks saanud, et saame jagada oma arstidele kätte koondamispaberid, sest nad tuleb koondada ju majanduslikel põhjustel!

Näib, et täna on pakilisem lahendada riiklikult strateegiline küsimus firmaautode käibemaksustamise osas kui tagada jätkusuutlik meditsiin, sest esimene on ühiskondlikult piinlik ja teine juba lahendatud ravijärjekordadega. Teenused on justkui olemas, kuigi kättesaamatud. Deja vu mind tabagu, kui see ei kõla nagu JOKK!

Ma kuulen iga päev enda ümber, kuidas inimesed räägivad oma lähedaste ja enda kogumuste najal, et kiirabi on edukalt odavamaks reformitud. Odavamaks just seetõttu, et hetkel treenitakse mõne kuuga brigaadijuhtideks kogemusteta kooli lõpetanud õdesid, mitte arste! Seda kinnitavad ka koondatud arstid.

On hämmastav, et kiirabitöötajad ei streikinud ega streigi ka nüüd. Kas neil inimestel ning patsientidel on midagi enam kaotada? Ka järgmine aasta toob kaasa kindlasti palju uut ja põnevat nagu sotsiaalsete eksperimentide jätkumine, hinnatõus ja koondamine. Samas on meil kõigil nüüd võimalus olla elus kord ka doktor, kui väljakutsega sõidab kohale värskelt tervishoiu kõrgkooli ja mõnekuulise spetsialistikoolituse lõpetanud õde, kellega koos saab hakata endale diagnoosi otsima nagu seriaalis "Doktor House".

Lõpetuseks on minulgi mõned meditsiinialased ettepanekud ja reaalselt teostavad ideed künkapealsetele, kuidas meie inimeste elu veel viletsemaks teha. Neid on isegi mitu ja nende vooruseks on nende odavus. Nimelt võiks kiirabibrigaadid reformi jätkumise huvides edaspidi kaheks jagada, kus esimesed spetsialiseeruvad näpusidujateks ja teised laibavedajateks. Veel enam: reformi edenedes võiks tõsiselt kaaluda ka eutanaasiabrigaadide loomist. Viimane peaks olema tõeline töövõit arstiabi kättesaadavuse ja kulude tasaarveldusel, sest sellised brigaadid vajavad vaid sohvrit ja isikut, kes konstateerib isiku surma, kuna patsiendiks viimane enam ju ei kvalifitseeru. Sestap pole kadunukesel ka õigust ravikindlustusele, milleks juba täna raha ei jätku.

Tegelikult peaks kokkuhoiu ja efektiivsuse huvides kasutusele võtma odavamad masinad, sest autod ei pea olema uhked ja erivärvides. Keda see ikka huvitab, kui tilguti all või laibakotis olijal pole sellest sooja ega külma? Suuremates linnades võiksid eutanaasiabrigaadid kohale sõita ka ühistranspordiga, kus saaksid tasuta sõiduõiguse nagu asotsiaalid.

Päris lõpetuseks tuleks aga esitada meil kõigil üks suur küsimus, sest kui meie riigi suur plaan seisneb selles, et töötame, tarbime, ravime, kasvatame lapsed ja tagame endale pensionid välismaal – võib-olla peaksime lõpetame Põhja-Korea eeskujul ka maksude korjamise ning üldse võiks Pol Poti eeskujul kioski nimega Eesti Vabariik ära koondada, sest oma funktsiooni ta turukonkurentsi tingimustes hästi ei täida, mistõttu pole ilmselge kahjumiga mõtet kodu ka mängida.

Endiselt on mul unistus, et see sotsiaalne eksperiment inimeludega ükskord lõppeks. See artikkel on teie toetuseks, lugupeetud tänased ja endised arstid ja kiirabiarstid, perearstid ning kirurgid, hooldajad ja õed, kes on lahkunud või lahkumas Eestist ning tänutäheks teie tehtud töö ja päästetud elude eest!