Kogu sellest loost kaugel seisvatele inimestele võiks õigeusklike omavaheline kemplemine tunduda mõttetu ja tähelepanu mittevääriv tegevus, kuid ajaloo ja poliitikahuvilistele peaks nimetatud noot ja Moskva patriarhaadi musklinäitamine ometigi huvi pakkuma. Ja seda päris mitmel põhjusel. Eelkõige poliitilisel kaalutlusel. Markeerigu seda lauset 02. juulil Peterburis Valitsuste Vahelise Komisjoni raames Mart Laari ja Vene asepeaministri Valentina Matvienko vahelisel kohtumisel viimase poolt demarðitud teema vene õigeusklike huvide kaitsmisest ühe rea peal keeleseaduse ja teiste vene vähemusi puudutavate küsimustega. Ajalooline kaalutlus viib meid tagasi aga Eesti riigi iseseisvumise perioodi 1919 aastasse ja iseseisva õigeusu kiriku väljakuulutamiseni ning moskoviitide ülemvõimu murdmiseni kiriklikus sfääris, mille eest 1941 ja 1944 aastal maksti kätte autonoomse õigeusu vaimulike küüditamise, iseseisva kiriku hävitamise ja Moskva patriarhaadi jurisdiktsiooni taastamisega.
Aga tulgem tänapäeva. Esiteks, kas Eesti riigile peaks kuidagi moodi korda minema fakt, et Moskva patriarhaat ei tunnista Eesti Apostelliku Õigeusu Kirikut (EAÕK) metropoliit Stefanuse juhtimisel? Loomulikult mitte. Eesti riik on läbi oma täitevvõimu organi, Siseministeeriumi registreerinud ühe õigeusu kiriku, ja selleks on Stefanuse juhitud kirik, kes on nimetatud aktiga kuulutatud ka kõikide kiriklike varade subjektiks. Iseenesest mõista ei kiusata vene õigeusu kirikut (VÕK) kuidagi juriidiliselt taga, limiteerides nende võimalust eneste registreerimiseks. Siseministeerium on korduvalt saatnud meeldetuletusi Eestis tegutsevale vene õigeusu peapiiskop Korneliusele vajadusest tema poolt juhitud kiriku legitimeerimiseks ja registreerimiseks kirikute ja koguduste registris. Paraku on Kornelius nõus ennast registreerima vaid sama nime all kui Stefanus. Ja seda eesmärgiga mitte lasta kaotsi minna kontrolli tema käsutuses olevate kiriklike varade üle. Paraku ei anna seadus võimalust registreerida erinevaid asutusi sama nime all. Teatavasti soovib vene õigeusu kirik ennast registreerida nii, et säiliks selle õigusjärglus okupatsioonieelse EAÕK-ga koos õigustega kinnisvarale. Teisisõnu soovib piiskop Korneliuse juhitud kirik, et kaks Eestis tegutsevat õigeusu kirikut oleksid võrdsel positsioonil ning varad jaotuksid selle järgi, millised kirikud on kummagi käes kasutuses. Hetkel on kõikide varade subjektiks kuulutatud EAÕK ja metropoliit Stefanus, kes on öelnud, et on valmis venelaste käes olevatest varadest loobuma juhul, kui piiskop Kornelius tunnistab EAÕK-i ainsa õigusjärgse kirikuna ja Stefanust selle peana ning soostub ennast registreerima vene õigeusu kiriku Moskva patriarhaadi Eesti piiskopkonnana. Tänane pressiteade Moskva patriarhaadist lükkab aga selle pakkumise tagasi.
Dirigendikeppi tuleb otsida patriarhaadi kõrval aga ametlikust Moskvast — Kremlist ja Välisministeeriumist. Vene õigeusu kiriku temaatikat Eestis saaks võrrelda Kuriili saarte problemaatikaga Vene-Jaapani läbirääkimistes. Alati hoitakse alles üks konnasilm, millele sobival hetkel kannaga peale astuda. Seega pole lootagi Korneliuse poolt probleemi rahuliku lahendust. Lisaks Korneliusele saatis Moskva patriarhaat Eestisse iguumen Jelissei, kes on kirikuringkondades tuntud kui hea diplomaat. Ka see näitab, et Moskva võtab Eesti õigeusu kiriku problemaatikat tõsiselt, kui siia saadetakse emissariks peene kaliibriga kirikuvürst.
Eraldi huvitav on fakt, et Moskva patriarhaadi ja Kremli omavaheline suhe on samuti sfäär, mida diplomaadid kiivalt jälgivad. Jeltsini lahkumise järgi tabas patriarhaati teatud vaakum, kus Putini hoiakut kirikusse ei suudetud selgelt identifitseerida tema flirdi tõttu vanameelsetega. See oli periood, kus patriarhaat oli kõige lähemal uue identiteedi otsinguile ning oli sisuliselt valmis alustama läbirääkimisi Vatikaniga, millest tänaseks päevaks on aga jõuliselt distantseerutud. Ettekäändeks toodi katoliiklaste liiga agar tegutsemine Ukrainas ja vanade tüliküsimuste lahendamatus. Tegelik põhjus seisnes Kremli kiriku suunaliste positsioonide selginemises — Putini osavõtt Pihkva dessantväelaste matusejumalateenistusest ja kohtumine patriarh Aleksiusega mille käigus jõuti kokkuleppele kiriklike privileegide säilimises. Kreml vajab kirikut oma poliitika elluviimiseks ja ta on seda ka otse välja öelnud. Selle vilju näeme hetkel siin Eestis.
Omaette huvitava mosaiigikillu moodustab metropoliit Stefanuse märtsikuine kohtumine Genfis Moskva patriarhaadi sinodisse kuuluva Smolenski metropoliidi Kirilli ja Eestimaal tegutseva iguumen Jelisseiga ning EAÕK poliitiliste seisukohtade avaldamine. Genfi kohtumise eesmärk oli allkirjastada metropoliit Stefanuse ja EV Siseministeeriumi Usuasjade Talituse poolt koostatud ühisdokument “EAÕK ja Vene Õigeusukiriku eelkokkulepe sakraalhoonete kasutusõiguse osas”, mis oleks määratlenud EAÕK ja Eestis tegutseva Vene Õigeusu kiriku juriidilised positsioonid. Stefanuse sõnul jooksid läbirääkimised ummikusse, kuna Kirill ei olnud nõus allkirjastama dokumenti nimetatud juriidilise lähtealusega, nõudes VÕK-i tunnistamist ja registreerimist Eestis samuti autonoomse õigeusu kirikuna. Õigeusu kiriku kanoonilise seaduse alusel, mis kehtib kõigi õigeusklike jaoks kogus maailmas, ei saa aga ühel maal olla paralleelselt kaks autonoomset õigeusu kirikut, mis on Stefanuse seisukohtade aluseks.
Stefanuse keelduva hoiaku puhul tegi Kirill ärimeheliku ettepaneku, et ta on nõus tunnustama EAÕK autonoomse kirikuna ja surub tunnustuse Moskvas läbi ning allkirjastab siinsamas ühisdokumendi, kui Stefanus loobub vene koguduste käes olevatest varadest. Stefanus loobus pakkumisest, mille peale iguumen Jelissei ironiseeris, et alati jääb võimalus mõjutada kohalikke omavalitsusi tagastama varasid üksikobjektide kaupa üksikkogudustele või variisikutele. Näis, kas VÕK läheb oma sõnu ellu viima. Kui läheb, siis on tegemist röövlite kirikuga kellele ei loe midagi kohalikud seadused.
Kui me aga arvame, et Eesti on õigeusu kirikute vahel ainukeseks tüliõunaks, siis me eksime rängalt. Eestiga analoogne situatsioon on Jaapanis, Jeruusalemmas, Ameerika mõnedes osariikides, Prantsusmaal. Lisame siia juurde Balkani ja patriarh Aleksiuse hiljutise sünnipäevaõnnitluse Jugoslaavia president Milosevièile kes õigeusklike huvide kaitsmise nimel lasi hiljuti tõurastada mitukümmend tuhat moslemit. Lisame siia juurde tänases Moskva patriarhaadi pressiteates läbi jooksnud ropu formuleeringu mille alusel keelasid kirikuisad ära VÕK-i esindajate osalemise üritustel, kus on ametlikult esindatud Eesti sõltumatu õigeusu kiriku tegelased. Eraldi peaks vaatlema Moskva patriarhaadile antud majanduslikke privileege, mille kohaselt omab kirik teatud protsenti Vene naftatransiidist, tubakaärist ja postiteenustest. Naftatransiidi niidid viivad meid aga Eesti ärimehe Aadu Luukaseni, kes kohtus mõni aasta tagasi Aleksiusega arutamaks kiriku transiidiprivileegi pikendamist läbi Eesti territooriumi vastukaaluks VÕK-i registreerimise eest.
Nimetatud kontekstis on tänane Moskva patriarhaadi pressiteade äärmiselt küüniline ja rääkimine ajalooliselt väljakujunenud seisundist sama, mis rääkimine sellest, et Eesti riik kuulub Venemaa mõjusfääri.
