Moskva pantvangidraama — sõja uus tase

 (776)

Mõned aastad tagasi hakati avalikult rääkima sellest, et tavaliste relvadega peetava sõja osatähtsus langeb ning see asendub infosõjaga.

Möödunud nädalal toimunud traagilised sündmused Moskvas andsid suurepärase võimaluse veenduda infosõja teesi paikapidavuses, samuti aga hinnata eri osapoolte võimalusi ja võitluses kasutatud taktikat. Analüüsimaterjalina on kasutatud vaid avalikke materjale, peamiselt Vene telekompaniide otseülekandeid. Käesoleva artikli eesmärk ei ole anda hinnangut ühegi osapoole poliitikale ega eetilisele taustale.

Kõigepealt, mõlemad osapooled juhtisid infovoogusid aktiivselt, kasutades selleks jõudu ja ähvardusi. Tšetšeenid korjasid kokku pantvangide mobiiltelefonid ning lubasid vaid doseeritud sidet välismaailmaga. Karvavõrdki ei jäänud maha Venemaa riiklikud struktuurid — keelati vähemalt ühe telekanali transleerimine ning suleti vähemalt ühe raadiojaama WWW-lehekülg. TV võttegrupid tunnetasid pidevat riigipoolset survet ning reporterid valisid väljendusi ja sõnastust väga hoolikalt, eriti sündmuste teisel päeval. Tsensuur ja enesetsensuur eetris saavutasid 1992. aasta augustiputši taseme. Nõukogude tsensuuriga harjunud ning ridade vahelt lugema õppinud vanemal elanikkonnal oli sündmuste dešifreerimisel oluline eelis.

Pidev (katkematu) telepilt sündmustest puudus — Vene ametiisikud korrigeerisid pidevalt kaamerate asukohti ning keelasid riigivõimu ohustava materjali eetrissepääsu. Kõige autentsemad kaadrid saabusid hiljem ja üksiküritajatelt, kes oma tegevust ei afišeerinud. Kogemata eetrisselipsanud ning ametliku versiooniga sobimatuid kaadreid tohterdati ning edaspidi näidati neid üksnes nuditud kujul.

Riiklikud struktuurid organiseerisid sellistel puhkudel kohustusliku kriisistaabi, kuhu jooksis kokku kogu informatsioon. Tšetšeenid seevastu jälgisid olulisemaid TV kanaleid ning kasutasid seal nähtut oma tegevuse optimeerimisel ja tagasisideks. Tõenäoliselt oli tegemist ühe esimese pantvangidraamaga, kus otsekontaktide arv ja kestus jäi alla meedia poolt vahendatud kontaktidele.

Kumbki pool üritas juhtumit kasutada oma kaugemate eesmärkide reklaamiks. Vene pool käias riiklikult kontrollitavates telekanalites arhiivikaadreid Tšetšeenia sõjast, jätkates seega enne pantvangidraamat võetud suunda. Juba enne lõpplahendust esitles Venemaa ametlik meedia tšetšeene üksnes kriminaalkurjategijate ja terroristidena, jättes täielikult valgustamata Venemaa poolt alustatud sõja Tšetšeenias ning tšetšeenide vabaduspüüdlused.

Tšetšeenide ettevõtmised seevastu olid pigem taktikalise iseloomuga — nad üritasid eetrisse suruda ebavõrdset sõda valgustavaid materjale ning suunasid pantvangide sugulasi Venemaale ebasoodsa suunitlusega miitingutele, kusjuures kontrollisid resultaate telekanalite kaudu.

Vene pool üritas tõestada “kuritegeliku rahva” hüpoteesi ning meeleheitlikult “leida” tõendeid Tšetšeenia (Itškeeria) presidendi Mashadovi seotusest aktsiooniga. Selleks kasutati suhteliselt leige sisuga videot ning ründajate GSM kõnede totaalset pealtkuulamist koos pärlite laskmisega tele-eetrisse. Maailma ajaloos on tegu praktiliselt esimese juhtumiga kui raadioluure vahenditega hangitud sidesalvestust kasutati peaaegu koheselt propagandasõjas.

Kriisistaabi käitumist võib ettearvatult hinnata agressiivseks — staap tootis pidevalt “juhuslikke” sündmusi, mis olid suunatud tšetšeenide enesekontrolli kaotamisele ja ründamisajendi loomisele. Nii esimesel päeval surnukstulistatud noor naine (Olga Romanova) kui ka mõni tund enne rünnakut saali poega otsima saadetud mees olid kriisistaabi provokatsioon, rääkimata torude lõhkemisest keldris. Samas toimisid tšetšeeni naiste poolt kantavad lõhkeainevööd äärmiselt efektiivse kontrollimehhanismina, mis pani selged piirid kriisistaabi initsiatiividele ja mänguruumile. On ime, et üldse mingi tehnilise lahendusega suudeti selle ähvarduse mõju annulleerida.

Tšetšeenide otsused vange vaid joota ning mitte lasta neid tualettruumidesse, ilmselt olid vältimatud, et säilitada kontrolli ning vältida kriisistaabi poolt pidevalt pealesurutavaid uusi “intsidente”. 50 võitlejat ei olnud piisav jõud keeruka infrastruktuuriga hoone ning suure rahvahulga kontrollimiseks.

Teadaolevalt esimest korda maailmas juhiti pantvangide võtmise operatsiooni väljastpoolt sündmuste keskust ning kasutades sõjaväelisi meetodeid. See on ka loomulik, kuivõrd polnud tegu klassikalise terrorismiaktiga, vaid aastaid kestnud sõja järgmise faasiga. Tõenäoliselt pole mitte kunagi pantvange võtval poolel olnud sedavõrd palju sõjaväelasi. Väga usutav on vene poole väide, et ründajail leidus vaatlejaid ka ümbrust piiravas rahvamassis.

Kumbki pool kasutas ka aktiivseid vastumeetmeid — tšetšeenid pidasid kriisistaabiga sidet vaid siis, kui nad seda vajasid — nad ei lasknud endile peale suruda klassikalist, vältimatult krahhini viivat läbirääkimisrütmi. Kinnitamata andmeil kasutasid tšetšeenid professionaalse psühholoogi teeneid, mis ründava poole puhul pole sugugi tavaline. Vene pool omakorda, viidates kriminaalseadusele, mis keelab terroristi või ekstremisti läkituse transleerimise massiteabevahendis, peatas kõigi nende massiteabevahendite litsentsid, mis andsid eetrisse otsekontakte.

Seetõttu tekkis paradoksaalne olukord, kus tšetšeenidel formaalselt ei õnnestunudki oma sõnumit maailmale edastada. Kuivõrd enamik poliitikaga kursisolevaid inimesi teavad seda Venemaale ebameeldivat sõnumit niigi, võib tinglikult sõnumi siiski lugeda päralejõudnuks.

Olukorra lõplikuks lahendamiseks kasutas vene pool teadmust inimtaju ja käitumise iseärasuste kohta (nn tonditund varahommikul) ning ka desinformatsiooni — valehoiatust tormijooksu kohta ning õige tormijooks vahetult pärast seda. Vaatamata ametlikule versioonile oli tormijooksu aeg tõenäoliselt siiski olulisel määral ette planeeritud ning vaid ehk detailides vene poole närvilise ülereageerimise tulemus.

Ametliku versiooni kohaselt toimus tormijooks pärast seda kui tšetšeenid (justkui plaaniliselt) olevat asunud pantvange tapma. Ühe vähese eetrisselastud pealtnägija sõnul ei olnud tapmine siiski plaaniline, vaid tingitud ühe pantvangi hullumisest ja kahe surnukstulistamisest selle tagajärjel. Olga Tšernjaki haiglaintervjuu, mis selle versiooni kummutab, esitati riiklikes infokanalites tohterdatult.

Infosõda jätkub — segadused ohvrite arvu ja arvukate haiglate ümber on osalt tüüpiline vene bardakk, osalt aga kindlasti mõeldud pehmendamaks keemiarelva kasutamist (mis on rahvusvaheliselt keelatud) ning varjamaks tormijooksu tegelikku eesmärki — säilitada poliitiline nägu ning jätkata sõda Tšetšeenias.

Gaasimürgitusest toibunud haigeid töödeldakse eriteenistuste poolt — ametliku eesmärgiga leida kaasterroriste, kuigi täiesti ilmselt ka vältimaks tõese kirjelduse levikut asetleidnud sündmustest. Alternatiivse informatsiooni allikas www.kavkaz.org võeti üle juba konflikti teisel päeval.

Venemaa üritas meedias kasutada ka sündmuste kronoloogia võltsimist ning põhjuse-tagajärje segiajamist. Segadused tormijooksu kestuse osas ei võimalda senini hinnata ohvrite päästmise kiirust ja efektiivsust. Pantvangivõtmise ja selle esilekutsunud koloniaalsõja teemat püütakse iga hinna eest hoida lahus. On segadusi lõpplahenduse esilekutsunud sündmuste kronoloogias — ametlikule Venemaale propagandistlikult mugavaim kindlasti on versioon, et pantvange justkui hakati plaaniliselt tapma ja gaasitamine ja tormijooks olid vaid pealesunnitud tagajärg.

Pooled tegid vastasseisu käigus ka olulisi vigu. Tõenäoliselt ei olnud kumbki pool ette valmistunud olukorraks, kus piirkonna ülerahvastatus tingib tugevad häired mobiilsides (tüüpiline olukord meie rahvaüritustel).

Tšetšeenid unustasid, et vaenlasel tema pealinnas on tohutu ajupotentsiaal ning tehniline võimalus kontrollida kõiki kommunikatsioone. GSM kõnede ja numbrite töötlemisel jõudsid venelased ründajate kaasosaliste ning kaasatundjate kompromiteerimiseni.

Tšetšeenide teine oluline viga oli suutmatus Kultuuripalee kõiki tehnilisi kommunikatsioone kontrollida. Närvigaas ja osa ründejõude toodi hoonesse ilmselt maa-aluste kollektorite kaudu, sama teed kaudu lahkus osa pantvange juba esimesel ööl. Keskmisel sõjamehel ilmselt puudub katlakütja vaade hoonele.

Venelaste olulisim viga oli pigem PR valdkonda kuuluv usaldusväärsuse kadu, seda just telepildi pideva tohterdamise tõttu. On selgitatav, miks telepildis praktiliselt puudus kultuuripalee tagakülje vaade ning miks peale otseülekannet pole vene pool enam korranud kohutava üldistusjõuga kaadreid gaasitatud ohvritega bussist. Samas, avamata konjakipudel ühe surnud terroristi peos on ilmne lavastus, kuivõrd surnud inimene lihtsalt ei saa kukkuda nii, et pudel tema käes jääks püstisse asendisse. Hakkas silma pidev soov tembeldada pantvangivõtjaid joodikuteks ja narkomaanideks.

Kumbki pool asus tegelikult ülikõrgelt panustatud sundolukorras, kus taganemisest ei saanud juttugi olla. Seepärast ei kulutatud ülearu aega teise poole poliitilise näo säilitamisele. Ka olid pooled varem konfliktis korduvalt kohtunud, mistõttu üksteisega tutvumise faasi võis vahele jätta.

Muudel võrdsetel tingimustel osutusid ühe poole ressursid (tehnoloogia ning inimesed) teise omadest ülekaalukalt kvaliteetsemateks. Selle vaatamata desinformatsioon jätkub — ohvrite kohta erivägedes ja grupis “Alfa” liiguvad vaid ettevaatlikud sosinad.

Konflikt leidis praeguse lõpplahenduse pigem tavaliste relvade kokkupõrkes. Kaotus olnuks Venemaale ja president Putinile võrdne täieliku näotustamisega ning muutustega maailmakaardil. Nii ränga kaotuse vältimiseks kasutati rahvusvaheliste lepingutega keelatud närvigaase, kusjuures ülemaailmse stabiilsuse huvides püüavad suurriigid seda pikantset asjaolu mitte märgata.

Klassikaline pantvangivõtmise ajalugu on täienenud oluliselt keerulisema juhtumiga. Veel kunagi maailma ajaloos pole pantvangis hoitud inimeste hulk olnud nii suur. Selle juhtumi käigus tehtud valikud (sajad ohvrid contra riigivõimu autoriteet, rahvusvahelise keemiarelvade kasutust piirava lepingu rikkumine contra pantvangikriisi õnnelik lahendus, riiklik saladus contra arstidele gaasi iseloomu kirjeldamine ning lõpuks võõra hõimu naiste tapmine oma hõimu hüvanguks) jäävad spetsialistidele ja avalikkusele veel pikaajaliseks arutlusobjektiks.

On alust karta, et interaktiivsed (läbirääkimistega) jõuintsidendid kogu maailmas asenduvad jäiga stsenaariumi alusel elluviidavate aktsioonidega, mille kronoloogia üle vastuvõtval poolel puuduv igasugune kontroll.

Arvestades tendentsi, et intsidendid muutuvad üha ohtlikumaks ning kaod tsiviilelanikkonna hulgas üha suuremaks, võiksid suurriigid kaaluda oma maailmapoliitika muutmist pehmemaks, et rõhutud rahvastele ja religioossetele gruppidele jääks ka muid, pehmemaid väljundeid peale üha eskaleeruvate terroritegude.