Moskva korrespondendi Krister Parise argipäev

 (13)
Krister Paris
Foto: erakogu

Neljapäevik on Delfi rubriik, kus jälgime twitterlikus vormis ühe inimese päeva hommikust kuni magamaminekuni. Täna kirjutab oma tegemistest rahvusringhäälingu Moskva korrespondent Krister Paris.

21.58 Autoga Eestist tulnud tuttavad kenasti koju juhatatud. Sain ka ise tunde kätte, kui pika ringi peab tegema auto selleks, et läbida teed, mis jalgsi võtab läbi ühe tunneli 6 minutit.

Eks tuleb siis veel väike jalutuskäik ja tagasi magama. Moskvas õnneks pole ahvatlust ka kuskile istuma jääda - kuna metroo lõpetab käimise kell üks, paneb suurem osa kohti juba tund või kaks varem uksed kinni.

Kokkuvõtteks: väga harilik päev. Tõsi, ilma montaažita, mis enamasti võtab veel palju tunde. Aga teisalt ka ilma väga pikkade sunnitud pausideta, mis tabavad mõnda teist päeva. Homme tundub see-eest, et tuleb täismäng: intervjuud JA lood (ja see kõik ei piirdu televisiooniga, raadio ju sama tähtis...)

Head saabuvat võidupüha kõigile!

Päevikuvälise lõpusõnumina: mul on väga hea meel, et president Ilves külla tuleb. Nii palju, kui olen kuulnud, on venelased sellest väga meelitatud. Mina oleksin ka.

19.13 Põrandatele ladestuma hakanud tolmukiht kadus tolmuimejasse. Endale parem ja 9. mai puhul oodata külalisi. Palju kärbseid ühe hoobiga.

Aga nüüd ei jää vist muud üle, kui õhtusele jalutuskäigule. Pargid Moskvas ju ilusad. Kolleeg Jaanus Piirsalu olla kuulu järgi ka Moskvas käimas. Pealegi on korraks kurjaks pööranud ilm hakanud jälle lahedamat nägu näitama.

Kevadise Moskva pargid täituvad imetabastest tegelastest.

17.35 "Na Berlin", kuulutab sõrmega joonistatud kiri autouksel. Tolmu sees, kus tavapärasemalt manitsus: "Pese mind".

Aga see ei pruugi olla üldse iroonia. Väikesel ostureisil väljas vaatasin, kui paljud noored kannavad Georgi lindikesi. 9. mai on üks väheseid päevi, mis kuulub kogu Vene rahvale, mis peaaegu ei tekita vastakaid tundeid. See on kogu rahva ühine võidupüha. Muidugi, uus aasta võib olla tähtsam, aga... kui midagi on siinsetele inimestele üldse püha, siis Suure Isamaasõja mälestus.

Ent tomatid on juba müügil värsked, mitte mingi lahuse peal kasvatatud. Otse Aserbaidžaanist.

15.37 Nii, ja nüüd paratamatu. Tänased tagasilöögid. Hommikul loodetud patriootlik teater jääb täna ära. Saab vist homme, kuhu, tõsi, niigi asju kuhjunud. Õnneks andis ühe intervjuu ümber mängida. Jäi ära ka (mitte küll tänaseks plaanitud) intervjuu ühe ajaloolasega: tal olla tekkinud näkku ekseem ja kaamera ette ei tule. Bõvajet.

Sõnaga, kuidagi ootamatu tühjus. Aga see-eest sain ilma järjekorrata uue metroopileti! Ja ongi aeg olmega tegelda: putkast kurki-tomatit tuua. Moskvas on hea, et pisipoed ja putkad kodu lähedal suht kaua lahti. Iseasi, et saadava kvaliteet on... kõikuv. Aga ega muud üle jäägi, kui lihtsalt loota parimat.

14.45 Tore intervjuu Tšistõje Prudõ ääres pargis. Millest, ei ütle. :) Palju veterane ja noori, plakateid... Park, rahvast täis. Nüüd räägin ühele inimesele Eesti keelepoliitikast, asja pärast. Tühi kõht tuletab meelde, et tänane toitumine on piirdunud hommikuvõileivaga. Ahjaa, ostsin värvilised prillid, teede ääres stereopildid sõjastseenidega, prillid ananvad kolmanda mõõtme.

13.28 Ei läinud poolt tundigi sabas seismist, kui 9. mai üldakrediteering käes. Sellega saab aga veel vähe. Homme kella kahest lubatakse uusi pabereid ja kingitusi. Jälle läptopid või midagi kavalamat? :) Nüüd aktsioon: faksisaatmine. "Meil faks täna ei tööta," teatas postkontoritädi ilmse mõnutundega. Ei tööta faks, ei tööta ka tema. Uut kohta otsima, tund jälle läinud.

11.20 Välja! Saabus paarimees, operaator, sõber, seltsimees ja vend Anton. Läbi tehtud pea igapäevane rituaal - kaamera-, diski- ja akukontroll.

Tegelikult läheme kõigest akrediteeringute järgi. Ent vaja filmida pilti piduehteis Moskvast ja pärast üks asisem võte ka. Moskva distantside juures tähendaks aga pärast uuesti kaamera järgi tulek
sama hästi kui päeva mahakriipsutamist. Niigi võtab iga väiksemgi samm siin tunde.

Nii me siis enamasti liigumegi - Antonil kaamerakott, minul statiiv seljas. Metrooga mõistagi. Autot võiks ju ka omada, aga siis võiks olla peaaegu kindel, et pooled reportaažid sumbuvadki eetri asemel ummikutesse. Metrooga vähemalt teab aega arvestada - aeg-ajalt tekkivale klaustrofoobsele tundele vaatamata on tegemist ühe kõige efektiivsemalt töötava süsteemiga kogu Venemaal.

Häh! Väike pilk õue toob tõdemuse, et eilsed lühikesed püksid tuleb täna vahetada pikemate vastu. Ja vahepeal selgus, et homme üks võte juures - karta on, et tuleb hakata vastikuid valikuid langetama. Või õnnestub siiski asju ümber mängida.

10.30 Päeva põnevaim lugu: üks riigiduuma saadik palub uurida, kas UFOde poolt röövitud Kalmõkkia president Kirzan Iljumžinov ei andnud mitte tulnukatele üle riigisaladusi.

Selgelt näha, et pühad. Hakkasid 1. maiga ja nagu hõredast tänavapildist ja suletud poeustest näha, pole päris palju daatšadesse põgenenud moskvalased suvatsenud vahepealseks "töönädalaks" pagendusest naasta.

Ent päev hakkab ilmet võtma. Kaks ettevõtmist seotud ka pühadega: vaja ära tuua vähemalt üks kahest vajalikust akrediteeringust. Kust saab teise, pole veel selgunud, lubatakse, et õhtu võib olla hommikust targem.

Õhtul saab loodetavasti minna huvitava nüansina üles võtma üht patriootlikku, võiduteemalist näidendit. Ja üht ajaloolast, kui hästi läheb. Ja tervet rida kenasid piigasid :) - aga miks, mida, kus ja kes, sellest hiljem.

Üldse ei maksa Moskvas teha ei väga konkreetseid plaane ega illusioone enda võimekusest. Ajafaktori tunnetamiseks piisab, kui mainida, et eilne "tippsündmus" oli enda järjekordne registreerimine. Mitu asutust, palju pabereid, raha maksmist, korteriomanikuga koordineerimist ning terake sõimata saamist. Ent olen Moskvas taas legaal!

10.12 Punaherilased ja -kotkad! Peaaegu pea kohal käib lennuväe paraadi peaproov. Kopterite ja üle katuste pikeerivate sõjalennukite möirgamine paneb autode signalisatsioonid huilgama. Hävitajate formatsioon moodustab taevas arvu 65. Nende järel kihutavad üle linna pommitajad, transpordilennukid, tankerid, kõik tigedatest hävitajatest ümbritsetud. Viimaks joonistub taevasse kilomeetrite pikkune Vene lipp.

Lennukid on kahtlemata paraadi kõige muljetavaldavam osa. Just see, et nad tulevad nii madalalt, paneb isegi endisel tartlasel judinad mööda selga jooksma. Psühholoogiline efekt on võimas!

Üleeile õhtul käisin vaatamas ka maaproovi. Palju tanke ja rakette. Õhk täis paksu tossu. Ka muljetavaldav, aga lennukite vastu ikka ei saa.

9.05 Päev algas suisa meeliülendavalt - seekord ei ajanudki üles mõne naabri anaalne seinapuur, vaid kõigest paar lühikest prääksatust maja kõrvalt mööda sõitva operatiivsõiduki poolt. Neid "operatiivseid" masinaid siin jagub - kõige markantsemate näidetena tohib kasutada vilkureid ka näiteks organisatsioon RosArhiv - võib vaid ette kujutada, kui kiire neil on :)

Nii: Kohv. Eestist toodud. Siinne valik on kummaline ja kallis. Leib pikkpoisiga. Viimane isetehtud. Poest saaks maitsetu ja kaheldava mikroobikaaslusega.

Ja arvuti - igahommikune ülevaade: "Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on".