MÕRU PILL: Lõppematu häda udupakkujatega!

„Ei.“
„No head aega siis,“ vastas naine ülimalt solvunult.
Uni oli pühitud. Olin ärritunud. Ma ei saa aru, miks pean ma kuulama mingisugust jaburust, mis mind absoluutselt ei huvita. Kui ma tahaks neid tooteid nii väga, siis läheksin poodi ja ostaksin või telliksin netist. Aga ei — ikka on vaja pähe määrida!

Võib-olla arvavad helistajad, et olen saamatu väeti inimene, kellele ulatatakse abikäsi ning tullakse poolele teele vastu. Ma ei tea seada.

Samas eks ma ise käitusin samuti natuke valesti, oleksin võinud ju viisakalt keelduda – tänan, mul pole hetkel aega. Tavaliselt ma nii vastanud olengi, kui olen tööl olnud või muidu kiire olnud, ent nüüd unise peaga ei jõudnud mu mõtted veel õieti liikumagi hakata, kui mind juba tõmmati pöörasesse müügivoogu.

Jah, ma üritan neid helistajaid  tegelikult ka natukenegi mõista. Saan aru, et see on inimese töö, ta elatub sellest, ta teeb seda, sest tal ei jää muud üle. Võib-olla see töö sobib talle, talle meeldib suhelda ja ehk leiab ta endale niimoodi häid tuttavaidki. Kindlasti on need inimesed tohutult enesekindlad, sest muidu nad seda tööd teha ei saaks, ja see on ju inimloomuses ainult plusspunkt.

Kuigi mind ärritavad need helistajad hirmsasti, olen ma alati viisakaks jäänud. Ja ka nemad on viisakalt äraütlemist võtnud. Ent nüüd mulle aitas! Ise nad helistavad, suruvad oma tahtmist mulle vägisi peale, ja kui mina, kujutage ette, julgen keelduda, siis turtsutakse, solvutakse ning lõpetatakse mossitades kõne.

See aga polnud veel kõik, nii lihtsalt ma juba ei pääsenud. Kahe tunni pärast, kui olin juba häiriva kõne unustanud, helises taas mobiil. Vastasin pahaaimamatult.

„Tere, mina olen Veiko. Mul on pakkuda imesoodsaid dieedikapsleid, mida kindlasti läheb vaja peale suurt jõulusöömaaega. Kas teil minut aega leiduks?

„Ei, aitäh!“ lõpetasin resoluutselt kõne ning lülitasin telefoni välja.

Puhkus võis alata!