Monika Haukanõmm: Vaesuses puudega inimesed - Eesti pikk tee euroopaliku sotsiaalkaitse ja väärikuseni
Sotsiaalkaitse eesmärk on lihtne - tagada elanikele kindlustunne teatud riskide tekkimisel ja olukordades, kus inimene ei ole võimeline endale ning oma perele sissetulekut tagama nii, et oleks kindlustatud sotsiaalne toimetulek. Rahvusvahelisel tasandil hinnatakse inimeste abistamise taset riigi poolt tehtud sotsiaalkaitsekulutuste protsendi kaudu SKP-st. Kui Euroopa Liidus (27 liikmesriigi võrdluses) oli 2012. aastal sotsiaalkaitse kulutuste tase 29,5%, siis Eesti kulutused moodustasid samal ajal vaid 15,4% SKP-st, vähenedes aasta aastalt (2009-19,2%). Vähenemise fakt polegi iseenesest kõige suurem mure, sest oleme edukalt majandussurutisest väljunud ning inimesed ei vaja enam nii palju riigi abi näiteks toimetulekutoetuste või töötutoetuse näol. Kuid tõeliselt muretsema paneb meie konkurentsitult Euroopa madalaim sotsiaalkaitse tase alates 2001, seda enam, et sotsiaalkaitsekulutuste ja inimeste subjektiivse heaolu (rahulolu) vahel on positiivne seos, st mida rohkem riik panustab sotsiaalkaitsesse seda suurem on inimeste kindlus- ja turvatunne.
Üheks haavatavamaks ja riigi abist sõltuvamaks sihtgrupiks on puudega inimesed, kes moodustavad 10,7% Eesti kogurahvastikust ning see osakaal on kasvutrendis. Puuetega inimeste osakaalu suurenemine viib vajaduseni tõsta meie riigi madalat sotsiaalkaitsekulutuste taset, samaaegselt vajadusega üle vaadata ja muuta efektiivsemaks kogu abipaketti. Pole lootust, et riigi rahalised tulud lähiaastatel oluliselt suurenevad, seega on vaja minna passiivsetelt toetustelt ja ebaefektiivsetelt teenustelt, nagu näiteks rehabilitatsiooni hindamine, üle puuet ennetavatele, aktiveerivatele ja toimetulekut toetavatele meetmetele.
Puuetega inimeste vaesus kui häbiplekk
Puue tähendab paljudel juhtudel vaesusesse langemist ning vajadust tulla toime väiksemate sissetulekutega. Puudega inimesed kogevad puude tõttu olulisi takistusi eri eluvaldkondades, nagu hariduse omandamine, tööturul osalemine, vabaaja tegevused, ligipääs informatsioonile jne, mis on eeltingimused vaesusest väljumisel. Seega on puue vaieldamatult üheks suurimaks sotsiaalseks riskiks.
Eesti Statistikaamet avaldas detsembris kogumiku „Puudega inimeste sotsiaalne lõimumine", millest selgub, et just puudega inimesed peavad toime tulema oluliselt väiksema sissetulekuga kui ülejäänud. Puuetega inimeste sissetulek moodustab võrreldes keskmisega 77%, ulatudes kuus 353 euroni, mis viib sihtgrupi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuseni. Puudega inimeste sissetulekuallikad on töötasu asemel pigem toetused ja pensionid (235 eurot), seega oleneb nende elukvaliteet väga palju riigi abist ning siin hakkab mängima eelpool nimetatud sotsiaalkaitsekulutuste tase, mille tõstmisega peab uus valitav Riigikogu tegelema hakkama ja seda ennaktempos.
Praegu oleme olukorras, kus kolmandik puudega inimestest jääb madalaimasse sissetulekukvintiili (puudega inimeste aastane sissetulek 2905 eurot vers. vaesuse piir 3947 eurot), mis tähendab vaesuses virelemist ja toimetulekuraskusi, samas on neil puudest tulenevad väljaminekud, mida pole ilma puudeta inimestel. Olgu tegemist kulutustega tervishoiule, rehabilitatsioonile, ravimitele, abivahenditele jne. Seega on tegeliku ja vajaliku netosissetuleku lõhe puudega inimestel tunduvalt suurem kui kogurahvastikul, vastavalt 350 ja 166 eurot ehk vahe 1,5 kordne. Jah, ainukeseks väljapääsuks on tööle asumine, kui tervis seda vähegi võimaldab või leitakse lahendus oma puudega lapse hoidmiseks.
Veelgi drastilisem on fakt, et iga neljas puudega laps elab absoluutses vaesuses. 2012. aastal elas absoluutses vaesuses üle veerandi (26,4%) ja suhtelises vaesuses üle kolmandiku (37,3%) puudega lastest, ületades selle näitajaga pea kolm korda kõikide laste absoluutse vaesuse määra. Võimuparteid kiidavad, et tõstsime universaalseid lastetoetusi 45 euroni kuus, samas puudega lapsed ja nende pered ei ole olnud riiklik prioriteetse. Kahetsusväärselt pole aastaid leitud võimalust vaadata üle puuetega inimeste, sh puudega lapse, toetusi.
Krooniliselt madal sotsiaalkaitsekulutuste tase suurendab ebavõrdsust
Eesti riiki iseloomustab krooniliselt madal sotsiaalkaitsekulutuste tase, mille tulemusel elavad puudega inimesed suures vaesuses ning on sotsiaalselt tõrjutud, sest abimeetmed pole piisavad ega täpselt sihitud. Olukorra muutmiseks on vaja astuda kiireid samme, sest sotsiaalkaitse- ja sotsiaalhoolekandesüsteemide esmased mehhanismid on just riigi käes. Siiani on abi pakkumisel lähtutud küsimusest, millist abi inimene soovib ja kas sellist abi on pakkuda (klient peab mahutuma oma vajadusega olemasolevasse süsteemi).
Tulevikus peaks lähtuma inimese vajadusest ja soovist, millist elu ta tahab saavutada, st kliendi abistamiseks luuakse temast lähtuv abipakett, mis ületab vajadusel ka sektorite vahelisi piire. Teenuste ja toetustekesksuselt on vaja liikuda inimesekesksusele, et jõuaksime presidendi uusaastakõnes toodud kindlus- ja turvatundeni. Kui valitsus ja Riigikogu julgeb teha suuri otsuseid, muutes olemasolevaid süsteeme ja algatada muutusi, nägu näiteks töövõimereform, siis ei tohi sellega jääda poolele teele vaid tervikpilti silmas pidades ja kaasates minna edasi. Kuid see tähendab otsust suunata rohkem ressursse puuetega inimeste sotsiaalkaitsesse nii riigi kui omavalitsuste tasandil, eesmärgiga saavutada pikemaajaliselt olukorra edenemist ja vaesusest väljumist. Soovin julgust ja riigimehelikkust.
