Mõistatused käivad ajaga kaasas
Mõistatuste tähendused ja tõlgendused on tugevalt seotud aja ning sotsiokultuurilise keskkonna muutumisega. 1992. ja 2007. aastal koolipärimuse kogumisvõistlustele saadetud mõistatused ja muud tekstid tõestasid selgelt, et klassikalisi mõistatusi tänapäeva folklooris peaaegu ei olegi. Enamikku Eesti rahvaluule arhiivis leiduvatest vanadest mõistatustest ei tunta, ja need, mida teatakse, kohandatakse vastavalt nüüdisaja ümbrusele ja eluolule. Tänapäeva mõistatuste ehk küsimuse-vastuse vormis lühifolkloori sisu, temaatika ning ülesehitus on suuresti seotud huumori ja naljaga.
Eestlased ja soomlased
Sotsiaalses plaanis on huumorit käsitletud nii individuaalse kui ka kollektiivse identiteediloojana. Näiteks eestlaste etnilist identiteeti tõstis omal ajal kindlasti Kristina Šmiguniga seotud dopingukahtlusest sündinud keerdküsimus „Mis vahe on eestlastel ja soomlastel?” – „Eestlaste B-proov on negatiivne.” Paraku sai see kehtida vaid 7. aprillini 2011, mil dopingukirves langes meie rahvuskangelase Andrus Veerpalu pea kohale. Tänapäeva mõistatused ongi ühest küljest tegelikkuse refleksioon, kuid sageli hoopis meedia loodud kujutlus.
Mõistatuste politiseerumine ja humoriseerumine algas Nõukogude ajal Vene-laenuliste, nn Armeenia raadio mõistatuste massilise levikuga. Põhiliselt poliitilisi, etnilisi ja erootilisi teemasid käsitlevad mõistatused said Venemaal populaarseks peamiselt Stalini-järgsel sulaperioodil. Tugeva tsensuuri all olnud raadio ega ka Armeeniaga polnud neil küsimustel mingit pistmist, nime said need hoopis traditsiooniliste Armeenia mõistatuste vormi järgi.
Elevandi- ja blondiininaljad
Ajas on küsimuse-vastuse vormis naljatraditsiooni iseloomustanud teemade tsükliline levik. Eesti kooliõpilaste 1992. aasta kirjapanekutest võib leida rahvusvaheliselt tuntud absurdseid elevandiküsimusi, mis said alguse 1960. aastate alguses USA-s, kus elevandinaljad kuulusid noorte repertuaari ning moodustasid Ameerika linnafolkloori (poploori) olulise osa. Samuti oli esindatud hulgaliselt keerdküsimusi eri rahvaste, inimrühmade (tšuktšid, hiinlased, venelased) kohta. Laenuliste juhminaljade hulka kuuluvad tšuktšiküsimused said Venemaal populaarseks 1970. aastate alguses.
2007. aasta kogumistöö näitas, et õpilaste repertuaari oli lisandunud Ameerika päritolu tõlkenalju. Suur osa neist markeeris soolisi stereotüüpe ja kandis seksuaalset värvingut. 1990. aastate teisel poolel kerkis esile uus rahvusvaheline tegelaskuju, blondiin. Kõigist õpilaste kirjapanekutest moodustavad blondiininaljad koguni kolmandiku. Näiteks: „Miks blondiin arvutit kardab?” – „Sest arvutil on hiir.” „Miks blondiin kella aknast alla viskab?” – „Et näha, kuidas aeg lendab.” Ühest küljest võis blondiinide rumalust naeruvääristavaid nalju pidada protestiks läänes esile kerkinud kohati ebainimliku iluideaali vastu, teisalt sooviks kompenseerida soorollide kadumist meeste ja naiste võrdõiguslikkuse poole püüdlevas ühiskonnas.
Mõistatusi võib vaadelda ajastuid siduva dünaamilise žanrina, millele ühiskondlik-kultuurilisel ümbrusel on suur mõju. Igasugused muutused, nagu linnastumine, infotehnoloogia kasutuselevõtmine, ühiskonnakorra vahetumine jm, võib esile kutsuda žanri sisulise ja vormilise teisenemise.
Aktuaalsus on üürike
Nüüdisaegsete küsimuse-vastuse vormis naljade teket on sageli motiveerinud päevakajalised konkreetse aja ja kohaga seotud sündmused. Tuntumatest võib viimastest aegadest nimetada katastroofihuumorit, mis lahvatas parvlaev Estonia huku järel 1994. aastal eelkõige Soomes ja Rootsis.
Kajastamist leidsid ka 2007. aasta aprillis Tallinnas pronkssõduri monumendi teisaldamisel aset leidnud sündmused: „Miks Savisaar on viimasel ajal nii kuri?” – „Sest talle toodi proovimiseks Hugo Bossi ülikondi, aga ükski suurus ei sobinud”; „Kuidas tunda ära vene uusrikast ja vene marodööri?” – „Mõlemal on Hugo Bossi ülikond, aga uusrikas ei kanna R-Kioski kilekotti.” Taolises folklooris on ajale ja kohale lisaks määratletud ka ajalooliselt kujunenud ühiskonna- ja kultuurisuhted. Selle folkloori aktuaalsus võib olla üürike, päevakajalisuse kadudes kaovad käibelt ka süžeed ning nende hilisem mõistmine-tõlgendamine on tugevalt seotud tausta tundmisega.
Tänapäeva mõistatustes on ajastule omaselt tunda massimeedia, populaar- ja tarbimiskultuuri kuvandite (kaubamärgid, reklaamtekstid) mõjuvõimu, samuti stiili ja visuaalse vormi tähtsustamist, näiteks piltmõistatused või vanade mõistatuste põhjal loodud arvutimängud. Lõpetuseks võibki öelda, et mõistatuste vorm moodustab õpitud kultuurikogemuse, millesse sobitatakse ühiskonnaga rohkem või vähem seotud teemasid.
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
