Mitte põlvkonnavahetus, vaid vaadete põrkumine
Olukord on korraga kurb ja veider, sest üks osapooltest propageerib ülitolerantset maailmavaadet, suutmata seejuures ise kannatada ühtegi teist arvamust. Teine osapool omab instrumente ja positsiooni, millel ta saab endale lubada mitte kellegi kuulamist. Ja nii ongi kujunenud välja kaevikusõda, kus lõpuks ei võida keegi.
Mitte ühtegi noort
Arvan, et tänapäevane kunst ja kunsti mõtestamine on komplekssem probleem, kui mõlemad osapooled ette kujutavad. Olen ise nihkunud „noorte elevandiluutorni kunstiteadlaste” leerile lähemale. Seda väga lihtsal põhjusel: meil on vaja galeriide, kunstihoonete ja -majade mõtteviiside värskendust, vanamoodi enam hästi ei saa.
Käisin vaatamas Tallinna kunstihoone kevadnäitust – mitte ühtegi noort, publikuks valdavalt pensionärid. Olen veendunud, et galeriide eesmärk peab olema pakkuda midagi võimalikult laiale publikule. Puhtalt stammkundede meelitamisele orienteeruda on ohtlik. Galerii peab alati vaatama võimalikult kaugele tulevikku: kes külastavad galeriid kümne aasta pärast, kust nad tulevad, milline on kunst siis ja mida peaks tegema praegu, et nad suudaksid sellega kuidagigi suhestuda. Teisisõnu on märksõnaks süstemaatiline ja aktiivne töö noorema põlvkonnaga.
Paraku on selle töö tarvidus olulistel institutsioonidel kuidagi märkamata jäänud. Mõtteviis, et näituse valikukriteerium on tema potentsiaalne piletitulu, ei ole jätkusuutlik. Kohati meenutab see lugu, kus 1990. aastate alguses sai draamateatri juhiks Margus Allikmaa, kes selgitas, et vaja on rohkem komöödiat. Ta pidas seda nipiks, kuidas rahvas taas teatrisse saada. Küsimus kunstivaldkonnale ja publikule peaks olema ilmne: kas meil on vaja rohkem Vana Baskini teatri või NO99 stiilis galeriisid?
Kindlasti ei saa ma õigeks pidada Ene Pajula artiklis välja toodud arusaama kuraatorist. Institutsionaalne kuraator ei tohi olla direktori või juhatuse/nõukogu puppet. See on väga hirmutav arusaam. Palgaline kuraator suudab ehk mõne näituse aastas kureerida ja institutsiooni nägu mõjutab ta seega vaid osaliselt. Samas on kuraatoril oluline roll näitustele lisaväärtuse andmisel ja mõtestamisel. Ehk peaksid siiski professionaalsed kuraatorid oma funktsiooni rohkem esile tooma, sest nagu näha, on endiselt suuresti arusaamatu, milleks nad olemas on.
Kunst laenab teiste termineid
Üks väheräägitud probleeme selles valdkonnas ongi terminoloogia. Kunstivaldkond pole suuteline oma probleeme kirjeldama, seega võetakse appi poliitika, teatri, muusika jne termineid. Kahjuks esineb nendega väga suuri probleeme, alustades sellest, et sageli ei ole endale selgeks tehtud, mida üks või teine termin tegelikult tähendab. Lisaks tõmmatakse veidraid paralleele. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas on võimalik võrrelda kunstnikku muusikuga.
Aga suuresti peab nõustuma artiklis avaldatud ootusega: ootan isegi huviga, millised on Anders Härmi, aga ka teiste arusaamad, milline peaks kaasaegne kunst olema. Suure tõenäosusega maal nende arusaamade alla enam ei mahu.
Edu sõltub õpetajatest
Kunstiharidus on üks kitsaskoht. Kurbusega peab nentima, et impressionistidega lõpeb sisuliselt kunstiajalugu ka praegusel ajal (vähemalt Tartu ülikoolis). Oleme Tartu kunstimajas aina enam pööranud tähelepanu kunstiharidusele ja töötame välja süsteemi, et pakkuda tugistruktuuri kunsti ja kunstiajaloo õpetamisele üldhariduskoolides. Paraku sõltub edu õpetajatest. On koole, kellega meil on väga tihe koostöö kõikides kooliastmetes, kuid on ka koole, kellega meil pole mingeid kontakte. Õpetajad peaksid üle saama oma hirmust kaasaegse kunsti ees ja kasutama võimalusi, mida institutsioonid pakuvad. Õpilased on seni olnud väga positiivselt meelestatud.
Algklassidega võib asja võtta väga lihtsalt, liikudes skaalal „meeldib – ei meeldi”, tutvustades selle kõrvale mõisteid, nagu installatsioon või kollaaž, ning pakkudes õpitu kinnistamiseks juurde käelist tegevust. Kõrgemates kooliastmetes muutub õpe juba põhjalikumaks. Oluline on süsteemne lähenemine ja realistlike eesmärkide seadmine. Noorelt inimeselt ei saa ju eeldada mõistmist seal, kus jäävad jänni ka erialaspetsialistid. Küll aga peaks neid varakult harjutama kunsti visuaalse keelega ja näitama loomingulisi võimalusi.
Nagu kahe Korea dialoog
Eesti kunstimaastiku tõsiseid probleeme ongi suutmatus koos eksisteerida. Osapooled on kaevunud oma positsioonidele ja loobivad vastastikku piinlikke fraase. Kuigi kutsutakse üles dialoogile, on see sarnane dialoogiga kahe Korea vahel.
Näitusekülastaja ei peaks laskma end häirida institutsionaalsetest ragistamistest – see on valdkonnaga ikka käinud kaasas. Hoolimata kajastatavatest probleemidest – head uudised ju enamasti kajastust ei leia – liigub Eesti kunstielu rahulikus tõusutempos.
