Mitte auahned, vaid mures lapsevanemad
Kool kõigile, haridus valituile
Mis vahe on ligipääsul haridusele ja võimalusel tosin aastat lihtsalt kuskil koolis käia – selle selgekstegemine on vahel nagu piltide seletamine surnud jänesele. Alles hiljaaegu arutati hariduslistis täie tõsidusega, et vaat siis, kui õppekavasid ei teeks valdkondade tippspetsialistid ega kooliaja oivikud, vaid „tavalised” inimesed – need, kellele nagu lastelegi tunniplaani „rasked” ained üle mõistuse käivad –, saaksime ometi kord tõeliselt õpilasesõbraliku ja kõikidele jõukohase kooli. Paremat näidet selle kohta, kuidas muuta jandiks järjekordne tõsine küsimus (oma ala andekas entusiast kaotab tõepoolest tihti reaalsustaju, kui teismelistele õpikut kirjutab), annab otsida. Aga nagu sedastab füüsikaõpetaja Mart Kuurme tänases Õpetajate Lehes, leidub alati kübarakandjaid, kes mis tahes idee totruseni välja arendada suudavad.
Laiatarbeteadmistega kauplevad koolid, teenindajateks muudetud õpetajad, lihtsameelsete tarbijatena käituvad õpilased ning kliendistaatusesse surutud lapsevanemad – see on praeguse heaolumaailma „haridus kõigile”. Kättesaadav küll, aga... Õiguse ja õigluse eest õigustatult võidelnud „tavalised” inimesed on saavutanud olukorra, kus haridus, mis lubaks mingilgi määral adekvaatselt oma aja ühiskonna teadmistes ja inimsuhetes orienteeruda, on veelgi elitaarsem luksus, kui oli demokraatiaeelsel ajal.
Eeskätt just see, mitte emade-isade auahnus, edevus ega tõusiklus (ehkki needki nähtused saadavad meid, inimesi, kõikjal, kus me iganes toimetame), on tormijooksust mainekatesse koolidesse teinud rahvusspordi.
Hea kool on ilusa lapspõlve üks osa
Peresid, kes taotlevad, et nende lapsed lisaks ilusale lapsepõlvele ka hea hariduse saaksid, on rohkem kui koole, keda nad hariduse koha pealt usaldavad. Tihti õigusega, ehkki mõnes vähemainekas koolis võivad tõesti olla paigas niihästi väärtushinnangud kui ka inimsuhted, õpetajad kullaga kaalutud ning kõik moodsad ettevõtlus- ja meediaained tunniplaanis reas. Puutetundlikest tahvlitest, euroremondist, kallakust, meetoditest ja üldse kõigest kõige tähtsam on õppimise juures kooli üldine mentaliteet ning nõudmised, arusaamad vaimsest tööst, tavad. Väga olulised on õpingukaaslased.
Tõsi, õppimist ei keela ükski õpetaja ning igast koolist astub ellu korraliku haridusega noori, aga kes just paduandekas ei ole, seda aitab hariduspüüdlik keskkond rohkem kui miski muu.
„Ericssonist võiks järele pärida, mitu inimest sajast kõige lihtsamaid tööoperatsioone sooritama sobib! Seal on tohutu tööjõu puudus, aga töölisi pole, sest kandideerijad ei oska mitte midagi – sealhulgas ka lugeda ja kirjutada,” teab loo alguses tsiteeritud õpetaja.
Lapsevanemat, kes seesuguse abitu töötajaga kokku on puutunud, ei veena argumendid, et PISA testides on meie koolid näidanud head ja suhteliselt ühtlast taset. Ega keegi väidagi, et Eesti lapsed on teistest rumalamad, vahest on nad esialgu tõepoolest keskmisest targemadki. Aga mida selle kena teadmisega peale hakata, kui hiljem on ikkagi näha, et ühe kooli lõpetanute enamik oskab lugeda ja kirjutada ning teise kooli omad enamikus ei oska?
Haridus ei tohiks olla privileeg
Niisiis, haridus ongi privileeg. Koolil ja koolil, mida rahastab üks ja sama maksumaksja, võib olla suur vahe. Kuidas me selleni jõudnud oleme, on omaette raske arutlusteema.
Veel raskem, aga hädavajalik on mõelda, mil viisil taastada praegusest õiglasem olukord ning oma väikeses, aga üldiselt ju siiski hariduspüüdlikus riigis hea üldharidus tõepoolest igale õppida tahtjale kättesaadavaks teha.
