Mitmeharuline akadeemiline petturlus
Üldise vaikuse varjus toimub igal aastal varakevaditi kõikides Eesti ülikoolides ränne variautorite sülelusse. Parooliks: "Mul oleks töö kirjutamisel abi vaja".
Tartu ülikooli ajakirja Universitas Tartuensis viimane number kirjutas, kuidas Eesti suuremad ülikoolid hakkavad looma plagiaadituvastustarkvara – mis osutab, et probleemi tunnistatakse. Kahju sellise süsteemi olemasolu ei tee, kuid ei maksa ennast petta – heal juhul saab haiguse viimases staadiumis vaid mõnest villist mäda välja lasta. Sedagi vaid väga spetsiifiliste juhtumite korral. Iga keskmisegi parafraseerimisoskusega inimene suudaks nähtavasti äärmiselt keerulisedki plagiaadituvastamisalgoritmid ära petta. Maailmapraktika on näidanud, et variautorluse juures pole sellistest süsteemidest suurt kasu.
Loomulikult lasub esmane vastutus petjal, kuid akadeemilise petturluse eetilised küsimused pole sugugi mustvalged. Kogemus on näidanud, et instituutides, mille kultuur aktsepteerib arbitraarset hindamist – näiteks mõnes aines korreleeruvad õppuri tulemused keskmise hindega negatiivselt (kõrge õppeedukusega inimene kipub saama madalamaid hindeid) –, võib ka kõige eetilisem ja võimekam inimene õigelt teelt hälbida. Sellisel juhul väärab õpiprotsessi olemus juba ise kõik meritokraatlikud ideaalid, mida akadeemiline ausus peaks kaitsma.
Petturluse lätted on liiga mitmeharulised ja eetiliselt ambivalentsed, et seda mõne tarkvarajupi või meediakampaaniaga lahendada. Näiteks variautorite kirjutatud lõputööde abil diplomini jõudmine on häbimärk pigem konkreetsetele ülikoolidele, instituutidele ja osakondadele, osutades ebapiisavale juhendamisele ja vähekaasavale õppeprotsessile. Suure tõenäosusega ka madalatele kvaliteedikriteeriumidele. Paljud, kes akadeemiliselt õigelt teelt hälbivad, on tegelikult võimelised tegema kõike, mille eest nad nüüd kellelegi teisele maksavad. Ainult et õppeprotsessis pole suudetud seda neile demonstreerida – puudu on kompetentsustunnetus, eduelamus vms.
On omamoodi paratamatu, et kui kolm aastat küsimus-vastus-tüüpi eksameid, lühireferaate ja „grupitöid” teinud üliõpilaselt oodatakse järsku kümme korda mahukamat ning analüütilist komponenti sisaldavat tööd, lööb selline „väljakutse” teatud iseloomuomadustega inimestel kesise juhendamise korral bloki ette. Kusjuures nemad on variautorite lemmikud – enamasti saavad teemast aru ning väikese tõuke abil suudavad asja ise lõpuni kirjutada. Eetilised süümepiinad jäävad ära, kuid raha on teenitud.
Liiga palju leiab persoone, kes on suutnud läbida kogu õppekava positiivsete hinnetega – lausa magistritööni –, kuid pole omandanud õppekavas deklareeritud pädevusi. Punktis, kus nad on oma kompetentsuse piiri selgelt ületanud, jäävad nad toppama. Enim hämmastab, kuidas sellised inimesed rohkemal või vähemal määral nende eest ära kirjutatud töödega edukalt kaitsmisi – ka magistrikaitsmisi – läbivad. Mida ja kelle kohta see ütleb ning kuidas peaks see motiveerima neid, kes tegelikult ka pingutavad?
Kuna akadeemilise petturluse kohta pole meil laiemapõhjalisi uuringuid tehtud, on sellest rääkimine tänamatu töö, mis kipub piirnema lahmimise ja ärapanemisega. Kardan, et kuni minimaalse positiivse hindega lastakse läbi lõputöid, mis sisaldavad lehekülgede kaupa võõrkeelsest raamatust toortõlkena ümber visatud teksti, ja kuni eri ainete õppesisu on sedavõrd hüpliku kvaliteediga, et vahel on „ratsionaalne” mõned väljakutse esitanud ained läbida „väikese pettusega” (või süüdistada õppejõude karmuses), on akadeemilise petturluse pärssimine plagiaadituvastussüsteemi loomise toel võrreldav noorte alkoholiprobleemi lahendamisega, keelates ära 1,2% alkoholisisaldusega siider. Aitaks avalik ja enesekriitiline diskussioon, kus peeglisse kiikavad nii ülikoolid, tudengid kui ka üldhariduskoolid.
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
