Mis tunne on olla meesõpetaja?
Kalmetu põhikooli muusikaõpetaja Allar Jakobson muigab küsimuse peale, kas ta on pidanud oma kohalolust jutuhoos naiskolleegidele näiteks köhatamisega märku andma: „Võimalik on ju mujale minna. Kui mind see jutt ei häiri, toimetan oma tööd edasi ja saan ka targemaks. Mis moeajakirjas uudist, kus on saapad alla hinnatud – ega see info meestelgi mööda külgi maha jookse. Äkki on meesteosakonnas ka allahindlus.”
Allar Jakobson pole täheldanud, et naiskolleegid väheseid meesõpetajaid poputaksid. Samas polegi meeste vähesus nende koolis Jakobsoni sõnul probleem. „Ka pedagoogilises koolis oli tüdrukuid rohkem, olen nii-öelda kohanenud. Meie koolis on neli meesõpetajat, personali hulgas on neid veel. Ideaalis võiks meeste-naiste suhe olla üks ühele, nagu peres. Põhikoolis, kus on ainult mõniteist õpetajat, on neli meesõpetajat normaalne. Üks-kaks meest võiks ju veel olla, siis oleks ideaalne.”
Oleks veerandki mehed!
Mida teha, et mehi oleks koolis rohkem? „Palganumbrist räägime igas eluvaldkonnas, aga iga kord ei saa palga taha pugeda,” arutleb Jakobson. „Kui koormus ja palganumber hakkavad kesiseks jääma, võidakse küll minna teisele tööle, aga siis tekib küsimus, miks üldse õpiti õpetajaks ja koolitati ennast ka töötamise ajal. Äkki ikkagi peaks jääma?”
Jakobsonil endal oli otsus õpetajaks saada küps juba põhikooli lõpuks. „See võis olla märkamatu eeskuju, koolikeskkond, mis esimesest klassist alates kujundas valikut. Mul olid head õpetajad. Muuseas, naised. Direktor oli mees, legendaarne kuju. Käisin samas koolis, kus nüüd õpetaja olen. Läksin pärast 8. klassi Tartu pedagoogilisse kooli ja sealt tulles jäingi kooli tööle, järelikult oli valik õige.”
Tiit Saare, Mäetaguse põhikooli ajaloo ja füüsika õpetaja, leiab samuti, et ideaalis võiks naiste-meeste suhtarv koolis olla pooleks, aga arvab, et see on saavutamatu. „Oleks kolmandik või veerandki mehi, oleks ka hea.”
Meestepõua põhjused on Saare sõnul ka õpetaja staatuses, mis pole praegu kõige kõrgem. „Staatus oleneb ühiskonna suhtumisest,” toob Saar näite. „Kui ajakirjandusest jookseb läbi midagi negatiivset, siis seda tihtipeale võimendatakse, üldistatakse ja laiendatakse kogu õpetajaskonnale.
Palju räägitakse õpetaja kvaliteedist. Õpetaja peaks olema nagu ideaalkuju, lausa pühak. Aga praegu on õpetajate valik just niisugune, nagu on. Ja vanasti polnud ka kõik õpetajad pühakud. Öeldakse, et parem halb õpetaja kui üldse ilma õpetajata.”
Saar sai õpetajaks tänu juhuste kokkusattumisele. Ülikoolis õppis ajalugu, kolmandal kursusel nõuti erialalähedast tööd ja nii ta tuligi kooli. Nüüdseks on lapsi õpetanud üle kahekümne aasta.
Valdavalt naiste kollektiivis olemisel on Saare meelest ka häid külgi. Näiteks sunnib see olema tasakaalukam. Meeste seltskonnas võivat kergemini konflikte tekkida.
Kunda ühisgümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Jaak Jalaka ema oli matemaatikaõpetaja. „Kui vaatasin, kuidas ta päevad ja ööd läbi vihikuid parandas, mõtlesin, et ükskord hakkan ka õpetajaks, aga niimoodi ma küll tööd ei tee. Kuna olen lisaks kehalisele kasvatusele õpetanud ka füüsikat, matemaatikat, maateadust, ühe aasta isegi inglise keelt, siis on vihikute parandamist minulgi ette tulnud üksjagu. Aga päris niimoodi nagu ema ma tõesti tööd teinud pole,” räägib Jalakas. „Ülikooli kehakultuuri õppima minnes oli selge, et on kaks võimalust – kas tuled maailmameistriks või hakkad õpetama neid, kes ka kunagi maailmameistriks ei tule.”
Ikka veel koolis? Miks ometi?
Mis puutub ühiskonna arvamusse õpetajast, siis küsib Jalakas, miks peaks mees see loll olema, kes koolis on, kui õpetajat kui järeltuleva põlve kasvatajat pole absoluutselt tähtsustatud. „Sellest on mitu aastat räägitud, et kui õpetaja tuleb kooli tööle, peaks ta saama riigi keskmise palga. Siis oleks mehigi koolis rohkem ja neid ka hinnataks enam. Muidu on nagu praegu: „Sa olid ju täiesti normaalne, miks sa ikka veel koolis oled? Kas sul tõesti pole muid võimalusi olnud?””
Meeste poputamist koolis on Jalakal enda seisukohast raske hinnata, sest ta on kooli usaldusisik. „Sellest tulenevalt saame naistega mõnikord teistmoodi suhelda kui lihtsalt kolleegid. Aga eks vähemus ikka mõned tähelepanuavaldused saab. Mina tunnen ennast naiste seltskonnas hästi. Mulle on lapsest peale tüdrukud meeldinud,” naerab Jalakas. Ta möönab, et naiskolleegidel on küll aeg-ajalt probleeme sellega, kui tema mõne enda meelest päris toreda nalja räägib.
End naiste poolt „ekspluateerida” asjadega, millega nad ise toime tuleksid, Jalakas ei lase. „Kui on vaja lambipirni vahetada, on mul alati õpetus olemas: pirni keeramiseks on vaja kolme naist. Üks seisab taburetil ja hoiab pirni ja kaks keeravad taburetti. Saavad hakkama küll.”
