Mis saab inimese Facebooki lehest, kui ta ise sureb?

 (20)
Mis saab inimese Facebooki lehest, kui ta ise sureb?
AFP/Scanpix

Moodsal ajastul on pea kõigil eestlastel internetiühendus, mis on paljudele isegi nii oluline, et kehvadel aegadel ollakse pigem nõus nälgima mähkmed või suitsud ostmata jätma, aga mitte internetiühendusest loobuma.

Kui juba on olemas internetiühendus, siis seda ka kasutatakse ja nii on paljudel inimestel konto mõnes veebipõhises keskkonnas, foorumis, või sotsiaalvõrgustikus. Mõnel inimesel on veebikontod samanimelised, mis päris elus, mõni aga kasutab varjunimesid. Facebookis ja Orkutis, mis Facebookile eelnes, oli heaks tavaks kasutada pigem pärisnimesid. Blogides ja foorumites on enam levinud varjunimede kasutamine. Igal juhul on kõik need keskkonnad aga sisselogimise, kasutajanimede ja paroolidega. Neid paroole teab aga ainult inimene ise.

Kui inimesel saab mõnest veebikeskkonnast kõrini, on tal alati võimalus oma konto kustutada, kas siis suurema mürtsuga või vaikselt ja märkamatult. Seda nimetatakse dramaatiliselt virtuaalseks enesetapuks. 

Kui aga veebikontode inimestest omanikud päriselt surevad, jäävad nende virtuaalsed "minad" justkui ellu, sest üldjuhul inimesed oma surma ei planeeri ega tea selle täpset päeva ette. Veebikontod jäävad ellu ja pahatihti elavad edasi omaenda elu - eriti Facebookis, kus tegevad terve hulk üliaktiivseid rakendusi - ja kui konto omanik on nende rakendustega liitunud, jätkavad need justkui omaniku nime alt oma tegevust ning saadavad laiali kutseid ja teateid. 

See võib külvata suurt segadust tuttavate ja kaugemate tuttavate hulgas, eriti kui kadunukese suhtlusvõrgustik oli suur. Ja siis kerkib üles küsimus - mida teha edasi? Kas taotleda veebikeskkonna haldajalt konto sulgemist? Et kadunuke saaks rahus manalateed minna, et sotid oleks selged ja asjad klaarid?

Või oleks õigem jätta surnud inimese virtuaalne mina ellu, nn virtuaalseks mälestusmärgiks? Postitada lihtsalt tema seinale vastav teade ja korjata sinna kaastundeavaldusi. Niimoodi kujuneb aga isikukesksetest sotsiaalvõrgustikest lõpuks tasapisi lihtsalt virtuaalne surnuaed. Muide, juba olevat olemas ka spetsiaalsed veebisaidid, kuhu saabki lähedasele kadunukesele mälestuslehekülje püstitada.

Kui inimesega ei ole tema eluajal selliseid asju läbi räägitud, on otsustada eriti raske. Ent kellel siis ikka tänastest noortest ja keskealistest inimestest oleks tahtmist oma surmale mõelda ja sellega kaasnevaid probleeme lahendada?