Mis meid siin Eestis kinni hoiab?
Esimesena tulid arutluse alla võimalused Eestis töötada ja raha teenida. Kuna vestluskaaslane käib küll Soomes tööl, kuid on kindlalt juurtega kodumaal kinni, siis valmistab selline pendeldamine talle tegelikult rohkem meelehärmi kui rahulolekut kõrgemast palgast. Siinkohal erinebki suuresti noorema ja vanema inimese maailmavaade, mis puutub välismaale tööle minekusse - noor enamasti pole Eestiga sedavõrd tihedalt seotud: pole veel oma kodu, pere ega tudengi puhul ka erialast tööd. Seega kui noor oskab keeli, siis on hakkama saamise tõenäosus piiri taga sama suur kui kodumaal - pigem kaldub arvamus suunda, et välismaal on isegi lihtsam hakkama saada, seda eriti erialase töö leidmise koha pealt. Pole ju vaja tegelikult üle hakata kordama seda, et Soomes või mujal Euroopas on kõrgem töötasu kui Eestis. Miskipärast olen siiani arvamusel, et kui tasustatuse vahe oleks väiksem, siis ei kipuks paljud eestlased Soome tööle - sellisel juhul kaaluks lähedus kodule ja perele üles potentsiaalselt (kuid mitte nii silmatorkavalt) suurema sissetuleku.
Kuhu paigutada Eesti?
Tavapärane on igakordsel arutlemisel hakata Eestis kõrvutama Soome, Norra või Rootsiga. See on iseenesest positiivne, sest näitab, et eestlane vaatab positiivses suunas. Kuid kas selline võrdlus on kohane? Mõelgem siinkohal sellele, kui kaua on Soome olnud iseseisev vabariik, mitme aasta võrra kauem Euroopa Liidu liikmesriik ning millised standardid ja sotsiaalne mõtlemine aja jooksul sealsetel inimestel välja on kujunenud. Üritada Eestit sellega võrrelda on lihtsalt kohatu - seepärast kasutasingi sõna "kõrvutama". Argumenteerides võib alati tuua välja ka näited, millest enamasti üle vaadatakse - näiteks, miks ei võrrelda Eestit mõne Aafrikas asuva riigiga? Või kui see tundub liialt eksootiline, siis võrrelda näiteks mõne Eestile sarnasema riigiga, eelistatult mõne Nõukogude okupatsiooni alt meiega samal ajal vabanenud riigiga. Selline võrdlus oleks märgatavalt elujõulisem, sest annaks rohkem ühiseid aluseid sarnasuste ja erinevuste väljatoomiseks. Jõudsime järeldusele, et Eesti võrdlemine Norra või Soomega ongi kohatu, pigem tuleks sellise heaoluühiskonnani jõudmine seada konkreetseks eesmärgiks ning kõik tulevikuprotsess suunata selleni jõudmiseks
Ja ekskurss tuntud valimislubadusele, mis lubas Eesti viia viie jõukama riigi hulka Euroopas. Selle kohta võib öelda nii palju, et kui ma kleebin kapsale külge sildi "KAAVIAR", siis süües maitseb ta ikkagi kapsana. Lubada midagi nii võimatut on erakondade poolt ülbe ja valelik käitumine - ainuke reaalne eesmärk, mille nad saavutasid, oli valijate lõksu püüdmine.
Mis saab kodustest?
Paljuski keerlevad välismaale lahkumineku üle peetavad vaidlused selle ümber, mis saab inimestest, kes Eestisse jäävad. Fakt, et rahvas on vananev ning mõne aja pärast saabub hetk, kus töötajad ei suuda niigi täbaras olukorras olevaid pensionäre enam ülal pidada - seda muidugi kaudses mõttes, sest konkreetselt oleme ikkagi seotud oma pere toetamisega. Sellise järelduseni jõudsime mõlemad - tuttav käib tööl, et toetada oma pere ning oma ema. Mina, lahkudes välismaale, saaksin hakkama enda eluga ja suudaksin rahalist toetust pakkuda oma vananevale emale. Kui nii mõelda, siis jääksid üle pensionärid, kellel puudub alanev töövõimeline sugulane. Ei oska siia tuua kindlat statistikat selle kohta, kui palju meil selliseid inimesi on, kuid võib kindlasti öelda, et nad eksisteerivad. Pealegi ei ole kunagi garanteeritud, et noor oma vanemaid vajadusel toetab - olgu selle põhjuseks isikute konfliktid või miski muu.
Ühisel meelel olime arutluses selles, et tegelikult kaitseb igaüks oma kindlust ning riik on see, kes peaks hoolitsema nende eest, kes ise sellega hakkama ei saa. Kuigi majandust pole võimalik täielikult (vähemasti praegu veel) ümber suunata sellele, et maksimaalne toetus läheks vanemale põlvkonnale, siis tuleks antud teemale kindlasti praegusest suuremat tähelepanu pöörata. Sotsiaalkulude jaoks ettenähtud osa riigieelarvest on teiste (ja rikkamate) Euroopa riikidega võrreldes häbiväärselt madal. Juhtmõte on see, et aitamist ning ülestöötamist tuleks alustada kõige nõrgematest ja majanduslikult vähekindlustatud inimestest - selle jaoks poleks palju küsitud, et pururikaste õiguseid mõnevõrra piiratakse. Praegusel hetkel valitseb Eestis olukord, kus eksisteerivad inimesed, kellel on kõik ja veel ning inimesed, kellel puudub minimaalne. Lõhe, mis nende kahe grupi vahel haigutab, on üüratu. Ja lubamatu, eriti kuulates poliitikute mesijuttu.
Mis meid siin kinni hoiab?
Ikka kodu ja pere. Kuid praegusel hetkel kipub see jääma tagaplaanile, sest kodus olemine "maksab" ning raha teenida äraelamiseks Eestis tihtilugu võimalik ei ole. Pole tööd, pole erialast tööd, puuduvad vahendid töötasu maksmiseks mõistlikult määral.
Pigem on trend lõplikult Eestist lahkuda ikkagi nooremate inimeste ampluaa - vanematel on siin rohkem, mida kaotada. Isiklikult ütlen seda, et ei tunneks südametunnistuse vaevasid, kui ühel päeval pärast ülikooli lõpetamist otsustaksin võtta oma kaks asja ning kuhugi kaugele kolida. See ei tähenda, et ma unustaksin oma kodumaa või mataksin maha mõtte siia naasmisest. Aga siia naasmiseks peab riik kõvasti tööd tegema, et sellist huvi tekitada - antud olukorras, kus tegelikult on erakordne rõhk rikaste rikkuse säilitamisel ning vaesemad jäävad pea et täielikult tähelepanuta, puudub mul igasugune tahe oma elu siinse ühiskonnaga suuremal määral siduda.
Meid hoiab siin kinni idee potentsiaalsest Eestist, mis kutsuks siin elama. See töö jääb aga riigijuhtide õlule ning võiks loota, et nad hakkavad sellele tulevikus ka enam tähelepanu pöörama. Vastasel juhul haigutab 30 aasta pärast siin, kus praegu on Eesti, üks tühi koht, paari pensionäriga, kes rahvustundest keelduvad lahkuma ning on nõus kannatama.
Seniks, kuni ainukesteks argumentideks Eestisse jäämise poolt on sini-must-valge ja konkreetne geograafiline asukoht, ei näinud mina ega mu vestluskaaslane lähemas tulevikus midagi positiivset.
