Olen mitmete aastate vältel rääkinud mitmete lääne ajaloolastega, kellele ei ütle termin „küüditamine“ praktiliselt midagi, parimal juhul seostatakse seda ehk terminiga „kolimine“. Mis siis veel rääkida muudest meile nii arusaadavatest ja õõvatekitavatest sõnadest nagu „surutis“ jne.
Mõnes mõttes arusaadav — meie siin Ida-Euroopas ei pea ilmselt üksteisele lahti seletama selle minevikurežiimi kui surmavabriku erinevaid terroriaparaate, sest teame, et sellel draakonil oli tuhat erineva suurusega pead: massimõrvadest julgeolekuõudusteni, inimeste psühholoogilisest sodikstampimisest „nelja silma all“ töötlemiseni.
Ent mil moel võtta selgelt ja arusaadavalt kokku üks kohutav ajalooetapp, mida ei ole siiani suutnud kokku võtta oma raamatuis ka sajad uurijad?
Ilmselt on võimalik seda teha ainult otseses mõttes reklaamtööstuslikult — sõna või slõuganiga, mis üldistaks kasvõi küüditamise kui märgi ja sümboli tähendust.
Ehk võib siis küüditamine märgina kujuneda sama võimsaks kommunismiohvrite sümboliks nagu juudi rahval on fašismiohvrite sümbolina holocaust. Me peaks juutidelt õppima. Võiksime oma ajaloo vägivaldseima osa koondada ühe, võimsa ja arusaadava kaubamärgi alla, mis võtaks kokku kommunismiohvrite kannatused kõigile väga arusaadaval kujul.
Sellele mõeldes meenub paari aasta tagune paaniline üritus leida Eestit tutvustavat märki — slõuganit. Leiti. „Welcome to Estonia“. Tänasega, kordan, tahaks aga kutsuda üles otsima veel üht märki, sümbolit, kujundlikku terminit, mille tähendust võiks mõista kõik eurooplased. Uskuge, kui me suudame oma aja ja loo suruda lühisõnumisse, nagu seda teevad Nike, Coca-Cola või Wiesenthal, on see tulevikus kasulikum kui ükskõik mitu Velkam tu Estõuniat.
Meie sümbolil ei ole praegu veel nime, kuid küll me selle leiame. Lihtsalt — pea tööle. Ka sina, Evelin Int-Lambot, kes sa Velkam tu Estõuniaga tegelesid.
