Mis kasu on vabatahtlikust II sambast?

Kadi Pärnits, Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees

Valitsuse otsus muuta pensionisüsteemi teine sammas vabatahtlikuks tähendab 180-kraadilist pööret senises lähenemises. Mäletatavasti tegi valitsus mullu augustis ettepaneku käivitada kogumispension kohustuslikuna kõigile töötajatele. Alternatiivina mainiti võimalust, et õiguse valida, kas liituda teise sambaga või mitte, saavad üle 50-aastased töötajad.

Vabatahtlik teine sammas tähendab, et reformi pensionikindlustuses ei toimu. See on halb, sest praegune riiklik esimene sammas ei taga meile tulevikus pensioni, mis moodustaks 40% varasemast palgast. Probleemi edasi lükkamisel jääb pension veelgi lahjemaks ning peagi tuleb hakata "reformima" riiklikku esimest sammast.

Teine pensionisammas vabatahtlikuna on lühinägelik samm tuleviku seisukohast ja karuteene noortele. Vabatahtlus ei sunni tänaseid noori end tuleviku tarbeks kindlustama, aga vanaduses on hilja. Võib kindlalt väita, et kui raha napib - enamikul noortel peredel seda laste kõrvalt üle ei jää- , muutuvad pensionimured paratamatult kaugeks.

Võimalik ka, et vabatahtlikkus ei anna fondide suhtes nii suurt turvatunnet ja tagatisi kui kohustuslik kogumispension.

Kohustuslik pensionikindlustus seevastu tõstaks töötajate huvi legaalse palga vastu ja palga suuruse vastu üldse. Seda on hädasti vaja eriti valdkondades, kus palk pole konkurentsivõimeline.

Miks hakati järsku rääkima vabatahtlikust kogumispensionist? Kohustusliku kogumispensioni idee toetamisest loobus üks osa valitsusest pärast seda, kui sai selgeks, et pensionireformi käigus ei ole võimalik vähendada tööandjate maksukoormust kuni 8 %. Samuti sai selgeks, et osa reformiga seotud kulutustest tuleb katta riigieelarvest.

Erakondade valimisprogrammid sisaldasid vastukäivaid loosungeid ja lubadusi - luua uued sotsiaalkindlustusliigid, kuid samal ajal mitte tõsta maksukoormust. Väidetavalt tähendaks see 2%, mille töötaja teise samba kohustuslikkuse korral pensionimaksena oma palgast tulevikuks tallele paneks, maksukoormuse tõusu makromajanduse mõistes. Luues pensionikindlustuse teise samba, mis on vabatahtlik, jäävad tänased poliitikud puhasteks poisteks: nad täidavad kangelaslikult valimislubaduse - ei tõsta maksu, samas ei tee nad ka pensionireformi, vaid formaalse sammu.

Pensionikindlustuse teine sammas koos riikliku pensioniga peab tulevikus tagama inimväärsema pensioni. Selleks peaksid aga kuni 35-aastased (või vähemalt uued tööturule sisenejad) olema hõlmatud kohustusliku kogumispensioniga. Olgu makromajanduslikult tegemist maksukoormuse tõusuga või mitte.

Milleks veel üks vabatahtlik kindlustus? Üks vabatahtliku pensionikindlustuse võimalus meil täna juba on - nn kolmas sammas. Sellega on liitunud vaid mõni tuhat inimest - eelkõige seetõttu, et kogu palk kulub äraelamiseks. Ametiühingud küsivad: milleks on vaja veel ühte vabatahtlikku kindlustust? On see tänaste kolmanda samba haldajate unelm? Kui teist sammast ei looda kohustuslikuna, siis mida tähendab riikliku pensionisamba reformimine, kui palju see maksma läheb, millal ja kelle arvel seda tehakse? Ja kuidas tagaks see reform meile pensioniks 40% palgast maksukoormuse tõusuta? Miks loobub valitsus kohustuslikust kogumiskindlustusest, kui selle rakendamise vajadust on rõhutanud ametiühingute keskorganisatsioonid, keda on toetanud tööandjate keskorganisatsioon? Valem 16+4+2 peab olema kohustuslik - vähemalt noorematele.

EPL 03.07.2000, lühendatult