Mis kasu on Jumalast?

 (674)
Meego Remmel
Meego RemmelDelfi / Eesti Ajalehed

Sotsioloog Andrus Saar pidi kahjuks lahkuma veel enne, kui said taas avalikkuse ette toodud ja läbi analüüsitud tema abil tehtud Saar-Polli religioonisotsioloogilise uuringu tulemused Usust, elust, usuelust. Teatud küsimustele vastuseid otsides ei saa lihtsalt Andrus Saare ekspertarvamust enam küsida. Leinale vaatamata tuleb tema missiooni jätkata.

Seda märkimisväärsem on, et eeloleval laupäeval astub ülikoolilinnas akadeemiliseks diskussiooniks üles rida teisi õpetlasi. Omapäraselt kõlavale küsimusele - Mis kasu on Jumalast? - hakkavad ühises debatis vastuseid otsima eelnimetatud religioonisotsiloogilise uuringu korraldaja doktor Eerik Jõks, semiootik Peeter Torop, loodusteadlasest vanim riigikogulane Rein Ratas, meditsiiniteadlane Andres Soosaar, juhtimisteadlane Ruth Alas ning religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar.

Kust selline küsimus?!

Nii usklike kui umbusklike hulgast on minuni jõudnud ärritunud arupärimisi: kust üldse taoline küsimus?! Püüan siinkohal antud küsimusepüstitust selgitada. Vastuseid võivad anda juba nimetatud spetsialistid, igaüks oma valdkonnast lähtudes.

Seotud lood:

Ülikooliajast meenub tudengiteatri etendus "Mis kasu on inimesest?". Loo peategelaseks jahimees, kes sattunud viimse kohtujärje ette. Kohtumõistjaks polnud seal aga Looja, vaid loomad. Otsustati, et kui leidub vähemalt kaks tunnistajat loomariigist, kes võivad kinnitada, et inimesest on neile mingitki kasu olnud, võib homo sapiens ellu jääda. Vastasel korral on inimese lool lõpp.

Koer kui inimese parim sõber teatas kohe, et temale on inimesest palju kasu olnud. Teist aga ei leidunud. Ülejäänud koduloomade küsitlemisel selgus, et lehm sai koguaeg lüpsta ja lammas pügada, härg pidi aina tööd rügama ja siga veristamist kartma. Isegi kass suvatses isepäiselt inimesele mitte armu heita. Kuna teist tunnistajat inimese kasuks ei leidunud, oldi viimselt juba valmis kohtualuse hukkasaatmiseks. Siiski pinises lõpuks kohale sääsk. Tema arvates oli inimene talle siiski tilgakese verd loovutanud. Nii leiti, et inimesest on loomariigile ikka natuke kasu ka tõusnud. Ja inimene jäeti loomakohtu armuandva otsusega ellu.

Kes teab, missugune see viimne kohus tegelikult on? Jumalakartlikud inimesed usuvad, et inimene peab viimaks silmitsi jääma oma Loojaga. Jumalavallatud on aga leidnud, et pigem tuleks kohtupinki viia Jumal ise. Kui palju õudusi ja inimõiguste rikkumisi on Jumala nimel korda saadetud?! Või mis kasu meil ülepea Loojasse uskumisest on? Nii näikse igati õigustatud ka vaidlus, kus erinevate akadeemiliste elulade esindajad, olgu usklikumad või umbusklikumad, saavad välja öelda oma arvamuse, kas ja mida võiks hüpotees või kontseptsioon Jumalast kui niisugusest inimelu, ühiskonda, kultuuri või teadust silmas pidades anda või võtta?

On's meil andmeid Jumala kohta?

Nimetet uuring näitas, et viimase viie aasta jooksul on usu osatähtsus Eesti ühiskonnas kasvanud 21%-lt 37%-ni. Millega seda seletada? Seejuures osutub usk keskmisest tähtsamaks pigem kõrgema haridusega inimeste jaoks. Samuti on kasvanud ennast usklikeks nimetavate inimeste hulk – 13%-lt 20%-ni. Usklikud on eluga rahulolevamad kui ateistid. Kokku usub Jumala olemasolusse 39% Eesti elanikkonnast. Ateistide arv seevastu väheneb – viimase viie aasta jooksul 10%-lt 7%-ni.

Nii mõnigi end varem ateistiks nimetanud inimene on viimasel ajal hakanud ütlema, et on pigem agnostik. Teisisõnu: „Midagi peab kuskil olema, aga me ei tea, mis või kes see on.“ Selliseid inimesi, kes usuvad mingi kõrgema väe, elujõu või energia olemasollu, samas seda-teda konkreetsemalt määratlemata, on viimase uuringu järgi koguni 66% Eesti elanikkonnast. Kui aga usust jumalikku pole mingitki kasu, on's siis loogiline usu ja usklike kasv meie ühiskultuuris?

Mõeldes Jumalast kui Jumalast selle sõna tõelises mõttes - Kõigekõrgemast Isikust absoluutses tähenduses - peab sellise Isiku olemine ületama inimmõistuse ja teadusliku kontrollimise metoodika piirid. Jumal ei saaks olla Jumal olemata inimesele üle mõistuse. Vastasel juhul võrdsustuks inimmõistus Jumala enesega. Jumal ei saa alluda ka inimmaailma piiratud teaduslike meetodite kontrollile. Olemas olles peaks ta ise kontrollima inimmaailma ja andma meie teadusele teatud piirid ette. Ka teadlased ise teavad väga hästi, et teadus ei saa teada ega eksperimentaalselt kontrollida sugugi kõike, mille reaalsus on väljaspool igasugust kahtlust.

Looja igavikulise olemasolu kõrval ei saa teaduslike eksperimentide korras tõestada ajaloolise Napoleoni elu, keiser Nero surma või Jeesuse surnuist ülestõusmist. Muide, ligi kolmandik eestimaalastest kinnitab oma usku Jeesuse surnuist ülestõusmisse. Siiski jääb see lihtsalt usutavaks veendumuseks. Samamoodi on aga paljuski asjalood inimese-välise makrokosmilise kui ka inimese-sisese mikrokosmilise maailmaga. Isegi inimsuhete maailmas ei saa kõike olevat ja usutavat teaduslike eksperimentidega tõestada. Üks minu tuttav skeptik ei usu näiteks armastuse olemasolu. Ta leiab, et ükski teaduslik mõõteriist pole suutnud fikseerida ema armastuse olemasolu. Või tabab meie ilutunne midagi objektiivselt tõestatavat? Siiski usume vaistlikult ja mitmesuguste kaudsete tõendite alusel, et meie emad meid armastavad ja ilu on omaette väärtus. Teaduslikku meetodit saab rakendada ainult mõõdetavate suuruste juures. Mõõtmatut Suurust tõenduspõhiselt vaevalt et mõõta saab.

Oma raamatus Jumal kirjutab Osvald Tärk: „Inimene usub Jumalat tõestusest möödudes, sest Jumal on talle olulisem kui ükski tõestus. Meie näeme, et just elu suuremad väärtused nagu armastus, ilu, ausus jne ei allu teaduslikule tõestusmeetodile. Pole kaalu, millega neid väärtusi kaaluda, pole arvusid, millega neid arvutada. Selliste suurte väärtuste hulka kuulub ka Jumal. Kuid peame meeles, et nii nagu sõprus, ilu, armastus ja ausus on kogetavad ja usutavad, nii ka Jumal. Keegi ei saa eitada fakti, et inimene võib kogeda Jumalat nii selgelt, et talle ei jää mingit kahtlust Jumala olemasolu kohta.“

Mis kasu on siis Jumalast?

Nii jääbki üle küsida: mis kasu on siis Jumalast, kui temasse nii või teisiti usutakse? Kas ja mida annab Jumala hüpotees, kontseptsioon või persoon inimelule, ühiskonnale, kultuurile, teadusele juurde? Või mida ära võtab? Nendest küsimustest tasubki edasi mõelda. Ja huvi pärast võib kohale tulla heade mõtete linnas toimuvale suvefestivalile Mõtetest tegudeni (vt. suvefestival.ee), kus 27. juunil alusega kell 18 Tartu Loomemajanduskeskuse ja Tartu Loodusmaja pargi vabaõhulaval antud küsimuse üle edasi arutletakse.