Kamp noori, eesotsas Leonardo DiCaprio´ga leiavad selle tõelise Tai tagumisest otsast, Paradiisisaarelt.
Danny Boyle`i uusim film “Paradiisirand” jälgib noore popkultuurisõltlase Richardi (Leonardo DiCaprio) paradiisiotsinguid.
Videomänge ja Vietnami sõja filme armastav rändur tutvub räpases Bangkoki hotellis hullumeelse Daffyga (Robert Carlyle) ja saab viimaselt kaardi, mis juhatab saarele, kus asub legendaarne paradiisirand.
Äsja ilmus eesti keeles ka filmi aluseks olnud raamat, millest on maailmas saanud kultusromaan. Raamatut on nimetatud X-generatsiooni “Kärbeste jumalaks”, 90ndate tsivilisatsioonist väsinud põlvkonnale vastuvõetavaks käsitluseks paradiisi ja hea/kurja olemusest.
Filmikriitikud on juba filmile hinnangu andnud - ämber, ütlevad nad «Trainspottinguga» end 1990. aastate filmiajalukku kirjutanud shotlase Danny Boyle ekraniseeringu kohta.
29-aastase Alex Garlandi 1996. aastal ilmunud raamat on aga tõlgitud 25 keelde ja sellest on saanud kõikide seljakotimeeste, hääletajate ja lillelaste piibel. Paradoks on selles, et raamatu autori eesmärk oli just näidata, kui mõtetu on selline rändamine, kus inimene tegelikult ei huvitu kohalikust kultuurist jms, ning et selline seiklemine pole sugugi parem kui turismifirmade perepakettidega reisimine. Tema eesmärk oli kirjutada turismi-vastane raamat ning see on tal ka õnnestunud.
Garland on ise pool aastat Filipiinidel sellist elu elanud ja teab, millest räägib.
Hoolimata hollywoodlikust karamellist paneb eile Kosmoses jooksma hakanud “Paradiisirand” mõtlema kaugelt rohkemale kui ainult turism. Kas pärast kõiki paradiisi saavutamise nimel korda saadetud jõhkrusi polnud tõeline paradiis hoopis pääs turvalisse internetikohvikusse?
