Minu valus lugu: olen olnud kiusamise ohver lasteaiast koolini välja — ähvardati peksa anda ja maja põlema panna

 (48)
Minu valus lugu: olen olnud kiusamise ohver lasteaiast koolini välja — ähvardati peksa anda ja maja põlema panna
Foto: Erakogu

Ma tahan rääkida ausalt sellest, mida päris paljud on kogenud. Me ei julge ega oska sellest tegelikult rääkida. Tahan oma looga kõnetada kõiki osapooli — kiusajaid, kiusatavaid ja teisi. Toon esile vaid osa kiusamise juhtumitest, aga tegelikult kestis terror vähemalt 11 aastat.

Niimoodi algab ühe noore naise lugu, mille ta pani üles oma blogisse Yin Yang ja Liisa. See sai uskumatult palju vastukaja, mis on omakorda märk sellest, et tegemist on väga olulise teemaga. Korraldatakse kiusamisvastaseid kampaaniaid, kuid miski ei kõneta inimesi nii, nagu kellegi isiklik kogemus. Saime autorilt loa tema postituse avaldamiseks ja kommentaarid ka selle kohta, mis juhtus pärast seda, kui see postitus oli lugejateni jõudnud.

Liisa lugu

Kui minul kunagi lapsed on, õpetan neile esimese asjana, kuidas enda ja teiste eest seista, kuidas olla hooliv ja heasüdamlik, märgata abivajajaid, suhelda nendega, kes on üksinda. Sest on uskumatu, kui julmad võivad lapsed olla. Tavaliselt on põhjused üsna primitiivsed — inimene on erinev.

Mina erinesin algul selle põhjal, et kandsin juba 4-aastaselt prille. Kiusamine algas lasteaias.

image
Seotud lood:

Mäletan, et mind suruti nurka ning üks tüdruk hakkas minu ees juhtmest hüppenööriga hüppama. Juhe peksis vastu mind ning mul oli valus. Teine juhtum, mis mul meenub, oli seoses minu iluvõimlemisoskustega. Käisin lasteaia kõrvalt nii iluvõimlemis- kui ka ujumistrennis. Üks poiss palus mul näidata, kuidas ma silda teen. Ma näitasin, ta kutsus 2 tüdrukut mu käsi ja jalgu hoidma ja samal ajal kõdistas mind. Need olid sõna otseses mõttes piinamismeetodid, mis mul meeles on. Rääkisin sellest oma vanematele ja nemad lasteaiakasvatajale. Kuid kuna minu kiusajad käisid lasteaiakasvatajatega sõbralikult rääkimas, siis ütlesid nood, et nad ei usu seda. Nii toredad tüdrukud on ju. Aga teate mis? Kiusatud lapse suu ei valeta.

Siit esimene õppetund: kuulake oma lapsi, kuulake mõlemaid osapooli. Kui te ütlete oma lapsele “ära pane tähele”, kui talle lasteaias öeldakse “titt”, siis see ei lahenda probleemi. Minu vanemad said aru, et väikesele lapsele on sellised asjad väga solvavad ja kurvastavad. Väikesel lapsel ei ole sellest ükskõik. Ja samuti, oletuste põhjal ei saa öelda, et “too on nii tore tüdruk ja sellepärast ei ole võimalik, et kedagi peksis ja lõi”. Laps vaevalt kasvatajat hüppenööriga nüpeldama või rusikatega peksma läheb.

Ja siis algas kool. Mind kiusati igatepidi. Ähvardati peksa anda ja maja põlema panna. Lisaks tehti MSN-is grupivestlus ja sõimati tundide viisi, kuni mu ema ise arvuti taha istus ja ühele tüdrukule nii ära pani, et too nuttis terve öö. Mõnitamine ja asjade ära võtmine olid igapäevane nähtus. Alates 5. klassist vihkasin kooliskäimist inimeste pärast, sest teadsin, et mu kiusajad ei jäta mind rahule.

Ei tundu ikka veel piisavalt tõsine? Siin on umbkaudne nimekiri asjadest mis mul koolis ära lõhuti (neid asju oli ilmselt rohkem):

1) Pliiatseid lasti 1. klassis vetsupotist alla. Minu asju oli salaja võetud ning pärast tuldi minu üle naerma ja eputama sellega. Ma ei mäleta, et mulle oleks uued ostetud.

2) Vihmavari murti garderoobi ukse vahel pooleks. Minu vanemad helistasid inimesele, kes seda tegi. Tema ema küsis, kas ta tegi seda. Ta vastas ei ja sellepärast ei saanud ma ka uut vihmavarju.

3) Prillid varastati kehalise garderoobis ära. Tean, kes seda tegi, kuid mul polnud tõendeid. Kahju ei hüvitatud.

4) Mul oli seljakott seljas ja üks poiss tõukas mind lambist vastu seina sellega. Teine andis kotile jalaga. Kotis olid kõrvaklapid, mis läksid pooleks. Läksin klassijuhataja juurde, kes oli poiste kekaõps. Üks poiss hakkas pärast nutma tema ees ja mulle maksti kõrvaklapid kinni.

Kõige selle sees ma teadsin, miks mul on vähe sõpru. Sest mul polnud nendega midagi rääkida. Asi polnud selles, et ma oleks teistest kuidagi kehvem. Ma teadsin, et kunagi saavutan rohkem, kui enamik nendest inimestest. Miks? Sest nad ehitasid oma egosid teiste pealt üles. Nad unustasid iseendaga tegeleda ja neil endal polnud midagi ette näidata. Arvasin, et tulevikus mina naeran nende inimeste üle. Aga teate mis? Ma ei naera.

Mul on kahju, sest nad raiskasid oma aega teiste mahategemisele ja hülgasid seejuures iseenese tegeliku ülesehitamise:

1) Enamus mu kiusajatest kukkus meie kooli põhikoolist välja.

2) On kahetsusväärne, kui inimene teeb teist maha, sest teisel on teadmistejanu, huvi koolis õpetatu vastu ning ta saavutab häid tulemusi.

3) Kurb, kui inimene hindab teist tema breketite, prillide või riietuse põhjal ning mõnitab teda selle põhjal. Hate to break it to you, aga breketitest ja prillidest saab inimene kergesti lahti, stiili vahetatakse ikka enamasti paremuse poole, aga kiusaja jääb tihtipeale samasuguseks pealiskaudseks debiilikuks.

4) Võibolla on see õel, et nii mõtlen, aga karma on mitmetele, kes teisi välimuse põhjal narrisid, tagasi teinud.

Samas, tean ka inimesi, kes muutsid ennast, hakkasid iseendaga tegelema ja on nüüd palju meeldivamad isiksused. Nii mõnegagi saan täitsa hästi läbi.

Kui mind kiusati, mõtlesin tihti, et ma olen vist kole, et ma teistele ei meeldi. Vaatasin tihtipeale peeglisse ja vihkasin seda, mida nägin. Aga nüüd saan aru, et ma polnud kole. Nüüd olen enesekindel ja tean, et olen ilus, et mul on saavutusi, mida ette näidata, ja olen isiksus, kes ei ehita oma ego teiste mahategemisele. Mul ei ole häbi seda endale tunnistada. Mul on õigus ja vajadus seda endale tunnistada.

Siiski tean inimesi, keda kiusamine mõjutab siiani. Nad tunnevad ebakindlust oma välimuse, teiste ees esinemise, õppimise või iseenda asja ajamise osas. Keegi ei ole ära teeninud, et selline jama neid eluläbi kummitaks. Aga kummitab. Ja mõned ei saa sellest elu lõpuni üle, sest mingi jobu arvas, et temal on õigus teisi alandada.

Inimestel on õigus olla erinev. Niiet öelge oma kiusajatele: “Sul peab endaga tõsiseid probleeme olema, et sa oma ego minu kiusamise pealt üles ehitada püüad. Tee oma elu korda, inimene!” Kiusajatel soovitangi seda teha. Ja kiusatud isiksused, kui see ei aita, siis öelge neile: “Järgmine kord, kui sa šoppama lähed, kutsu mind kaasa. Ma aitan sul leida sobivat kostüümi selle pulga juurde su p*****!” Ehitage ennast üles iseenda tegemiste pealt, sest teil on ainult üks elu, üks mina! Tehke oma unistused teoks! Ärge laske ennast kellelgi tagasi tõmmata. Ükski edukas inimene ei oleks seal, kus ta on, kui ta oleks lasknud eelarvamustel või kõhklustel ennast mõjutada. Esimene saavutus on kiusajatest erinemine.

Kuid ma ei taha ainult rääkida kurbadest emotsioonidest. Tahan tänada oma klassivenda Andreed. Me ei suhelnud eriliselt, kuid ma ei unusta kunagi kahte korda, kui ta mind aitas (võibolla oli neid ka rohkem). Esiteks, mu kiusajast klassivend oli mind surunud vastu seina, ähvardas rusikaga lüüa, kui vahele astus Andree ja karjus talle: “TÜDRUKUID EI LÖÖDA!” See oli 1. klassis. Andree emal on põhjust oma poja üle veel väga uhke olla ka teisel põhjusel. Läksime klassiga Kuutsemäele ekskurssioonile. Ma ei osanud suuskadega sõita. Tahtsin hüüda, et klassijuhataja mind juhendaks, kuid ta ei kuulnud mind. Ma libisesin ja lendasin karjudes suuskadega mäest alla ning sõitsin hunnikusse. Üks suusakepp vedeles pool mäge ülevalpool ning ma ei saanud ennast raskete suusasaabaste ja halva asendi pärast liigutada. Kümned inimesed sõitsid mööda. Aga tema tuli ja aitas mind. Ma ei unusta seda kunagi. Ma ei ole unustanud ka teisi kordi, kui keegi vahele astus või märkuse tegi kiusajatele. Aitäh! Ja ma tänan südamest oma vanemaid, et nad toetasid mind ning ma polnud oma muredes üksi, kui lasteaiakasvatajad ja 5. Klassi klassijuhataja lihtsalt ei viitsinud hoolida.

Mul on igatahes mingi koorem õlult nüüd sellest avalikult rääkides.

Kutsun üles jagama oma koolikiusamise lugusid, märkama abivajajaid ja oma unistusi teoks tegema, iseennast üles ehitama!

Liisa

Foto: Erakogu

Pärast seda, kui Liisa oma loo avaldas, selgus, et ta kõnetas sellega väga paljusid, tema blogi Yin Yang ja Liisa täitus toetustavaldustest. Ta lootis, et ehk mõned inimesed ikka loevad, kuid neid oli tuhandeid. Liisaga võttis ühendust tema kunagine kiusaja ja vabandas. Endise kiusaja head soovid läksid Liisale väga südamesse - tunnistada oma viga, vabandada ja soovida sellele, keda kunagi sai alandatud, edu, selleks teoks on võimeline see, kes on inimesena palju kasvanud.

Pärast postituse avaldamist hakkasid Liisale kirjutama ka võhivõõrad inimesed. Paljusid oli varem kiusatud ning mõni tegeleb oma lapse kiusamisprobleemidega. Kurb on see, et vanematel on oma kiusatava lapse toetamisel mõnikord väga raske kooli poolt abi saada. Liisaga võttis ühendust inimene, kes oli just selle pärast sunnitud noorsoopolitseiniku poole pöörduma. Temaga võttis ühendust ka inimene, kes ütles, et talle oli kirjutise ilmumise päeval pandud diagnoosiks depressioon ning ta pidi järgmine päev 3 nädalaks ravile minema. Ta ütles, et üheks tema häire põhjuseks on just koolikiusamine ja Liisa lugu andis talle tuge juurde. Liisa lugu kõnetas nii lastekirjanikku, kui tuntud inimest, kes kunagi kiusamisega kokku puutunud. See ei ole teema, mida valehäbiga peidus hoida.

Vaata ka:
Kiusamine lasteaias! Kas nii väikesed lapsed oskavad tõesti kiusata?
Koolikiusamine algab juba algklassides — kuidas oma last sellest säästa