„Minu teadmata ei maandunud Bagdadis ka sääsk!”
See on esimene kord, kui läinud suvel suurema kärata kodumaale naasnud Sepp oma missioonist avalikkuses räägib. Töölepinguga kaasnes vaikimiskohustus — nüüdki jätab ta palju üksikasju kommenteerimata. „Kui seal pressiga suhtled, võidakse sind koju saata. Kaks lobamokka saadetigi minu silme all minema,” räägib julgeolekumees.
Kaheksa kuud kodus viibinud Sepp on praegu jälle stardivalmis, sest neil päevil on oodata kutset uuele missioonile. Seekord korda looma Kurdistani lennuväljal, mille nime ta turvakaalutlustel avalikustada ei soovi.
14 aastat kestnud lennunduskarjääri jooksul peagu kõigis Eesti lennufirmades töötanud Sepp teenis enne Iraaki sattumist firma Enimex lennuohutusnõunikuna ja vastutas ÜRO missioonidega seotud lendude eest Afganistanis, Sierra Leones, Kongos ning Ugandas. Kui Enimexil tekkisid probleemid siinse lennuametiga, otsis mõnda aega Kabulis elanud Sepp uut tööd.
Hoolimata muljetavaldavast pädevusest (tema CV räägib 14 kursuse läbimisest), Sepp kodumaal rakendust ei leidnud. „Eesti riik loobus mu teenetest,” nendib Sepp ilmse kahetsusega. „Ühel päeval leiti mind aga maailmast üles.” Samas jätab Sepp ütlemata, kes täpselt ta Bagdadi kutsus. „Psühholoogiliselt olin valmis minema, probleem oli ainult, kuidas naisele teatada,” muigab serblannaga abielus eestlane.
Sepa ülesanne oli olukorras, kus ümberringi käib sisuliselt sõda, luua mingisugunegi kord ja süsteem Iraagi tsiviillennunduse ning Bagdadi lennuvälja julgeolekuprotseduurides. „Kogu riigis polnud ühtki sertifitseeritud iraaklasest lennujulgeoleku spetsialisti ega Bagdadi lennuväljal ühtki rahvusvahelistele standarditele vastavat sertifikaati,” kirjeldab Sepp oma saabumist.
Igapäevaselt oli eestlase töö tagada ohutu reisijaliiklus lennuväljal, mis tavainimese jaoks oli ainus õhusild välisilmaga. Päevas maandus-startis kuni 12 tsiviillendu. „Bagdadis ei maandunud ükski sääsk ilma minu teadmata,” lõõbib Sepp.