Minu pojad diivanil ei tiki ja tütar müüri ei lao
Üldse aeti seda poliitikat, et mehed ja naised on võrdsed, st kõik olid seltsimehed, seltsinaisi ei olnud. Oli sekka ka homosid ja lesbisid, kuid see oli ühiskonna poolt rangelt hukka mõistetud ja põlastusväärne.
Eesti aja naastes tekkisid kohe daamid ja härrad, preilid ja prouad, igal väljendil ikka ka oma tähendus. Väikesi tüdrukuid kasvatati naisteks (emadeks) ja väikesi poisse meesteks (isadeks), igaühel elus on roll täita ja oma vastutus võtta.
Praegusel ajal on sooline võrdõiguslikkus üsna kuum teema. Mina ei oska ette kujutada, et minu neli poega istuksid diivanil reas ja tikiksid muhu mustreid või mu ainus tütar istuks traktoriroolis või laoks müüri. Kui aga rääkida võrdsetel tasanditel ametikohtadest ja ametipalkadest, siis see on juba kõrgem pilotaaž.
Nii et sooline võrdõiguslikkus on väga lai teema, mida tuleks arendada nii, et tüdrukutest saaksid ka edaspidi naised-emad ja poistest mehed-isad, et oleks vähem omasooiharaid ja muid kõrvalekaldeid.
Kas Eesti vajaks naispresidenti? Arvan, et pole oluline, mis soost on president. Pealegi on Eesti nii väike riik, et meile piisaks ka peaministrist, et riiki juhtida. Kui aga presidendi olemasolu on vältimatu, siis peaks tema perekond olema igati väärikas, vastama ühiskonnas väljakujunenud kriteeriumitele.
